Täna on vastlapäev. Ja issi sünnipäev. Ja Triinu sünnipäev on ka. Ja issi on siin. Sest ta on haiguslehel. See on lihtsalt jube, kuidas ta räägib. Ainult kähiseb. Häält eriti ei olegi. Ja ta on siin. Ja meie laulsime hommikul. Ja see kõlas kahtlaselt. Me tegime kunagi Heiliga ise ühe laulu. Mõtlesime ühele kitarriviisile sõnad juurde. Ja see pole eriti meeles. Aga tegelikult kõlab see nii:

Hallid on päevad,
nukker on öö,
kuid täna paistab päikene.
Lind laulab rõõmsalt,
mets kohiseb,
laine loksutab paadikest.

Refrään:
Tuul paitab põske,
mured on läinud,
täna tuleb kaunis päev.

Refrääni kordus.

La-la-la-la-laaa...

Et siis selline laul.
Mina ei läinud täna vastlapäevale. Ravin ennast. Noh tegelikult sain hommikuks juba päris terveks. Sest ma jõin Theraflud ja higistasin ja pidin eile äärepealt teleka ette magama jääma, sest see on uinutava toimega. Aga nii hea oli unine olla ja teleka ette uinuda. Ma igatsesin selliseid aegu. Päriselt. Aga siis komberdasin ma oma voodisse ja seal oli väga soe olla. Theraflu mõjus. Magasin hästi. Ja nägin jälle neid kummalisi unenägusid. Nendes on midagi. Midagi keerulist. Aga ma ei mäleta jälle, mis keerdkäigud seal olid. Vastik. Ma tahan mäletada. Hommikul ma teadsin. Või öösel.

Aga üldiselt vihkan ma seda, kui asi muutub harjumuseks. Kui kaob see õhin ja innustus ja see muutub rutiinseks tegevuseks, mõttetuseks. Ma tahan, et mind saadaks õhin ja ind kogu elu. Ei taha rutiini. Ja üldse tahan ma praegu kuhugi ära sõita. Kuhugi teiste inimeste juurde. Ahjaa, reedel on ju Lihula. Võib-olla see sobib. Võib-olla. Ja ma armastan Ursulat veel rohkem kui enne. See kontsert oli lihtsalt liiga hea. Ja pärast käisime Reelika, Anni ja Maarjaga kelgutamas. Ja see oli ka hea. Ja tegime haigeid pilte. Ja ma saan homme need pildid. Vot.