See.

Adieu! Adjöö!

2006-04-28T13:36:00.000+03:00

Peaksin ära mainima, et kolisin natuke. Nüüd elan siin: http://shiltsa.wordpress.com
Seal ei ole veel midagi erilist, aga ma uurin ja puurin ja otsin maa alt ka ja teen selle ilusamaks. Enda omaks teen. Ja kui mulle seal ei meeldi, siis tulen, nina norus, siia tagasi. Aga mul on tunne, et mulle meeldib. Praegu meeldib küll. Ja ma annan teada, kui peaksin siia tagasi kolima oma kohvritega. Vot. Ja ma lähen kohe-kohe Tallinna ja elu on praegu heleroheline ja nõrgalt tuuline.

Aloha.

2006-04-27T16:13:00.000+03:00

Direktor armastab meid! Larusel läheb hästi, kuigi ma ise mitte kui midagi eriti selle heaks ära ei teinud. Ma olin pärast seda keemia tööd nii hunnikus omadega. Kuradi kirves töö, napilt sain valmis. Aga ma ju oskasin tegelikult! Kuigi see OLI nõme töö. Igatahes.

Kui keegi ütleb veel "autokool", "sõitma", "auto" jne, siis saab peksa. Täiega kõrini on juba sellest. Kõik Kalled ja läbikukutajad põlema!!!!

Ahjaa, ma pidin selle Erikale pühendama. Haha. Näe, Gerard lehvitab sulle. Gerard Way. Ja ta on seksikas.

Ja puudel nuudliks!

Põrumine.

2006-04-25T21:24:00.000+03:00

Tegelikult ma ju oskan. Ma pole mitte kunagi sellist viga teinud. Mitte kunagi. Ja nüüd eksamil pidi see juhtuma. Ma ei ole enam kunagi 1. Ma lähen viimasena ja jätan teiste vead meelde. Kurat, ma riivasin ju ainult natuke posti. Ja ma pole seda mitte kunagi varem teinud. Ma olin ju ometigi see platsiäss, kellel plats alati välja tuli. Jube hale ikka küll platsieksamil läbi kukkuda mingi kuradi posti riivamise pärast. Ja enne järgmist 2 nädalat ma seda uuesti teha ei saa, sest emme lolluste pärast (2000 krooni eest telefonikõnesid) pole issil praegu raha anda.
KURAT.
Ja ma olin endas nii kindel. Nii-nii kindel. Plats pidi olema lihtne asi. Ma kartsin linna. Nüüd kardan ma kõike. Ma ei saa ju hakkama. Võib-olla. Mäletan, kuidas mõtlesin, et nüüd võiksin ma minestada. Et kõik tunneksid muret. Et kõigil hakkaks kahju. Et sellel lollil Kallel oleks häbi, et ta mind mingi väikse riivamise pärast läbi kukutas. Kurat. Ja ma muutusin nii õelaks, et tahtsin, et teised ka läbi kukuks. Et ma poleks üksi. 3 5-st kukkuski. 60% Sellel toredal naisel oli väga kurb nägu. Sellel, kes ütles mulle enne, et see pole veel maailmalõpp. Ja mul hakkas kahju, et ma teistele halba soovisin. Ta tegi sama vea mis minagi. Ja 1 poiss vajus 2 korda tõusult tagasi. Kõik.
Mul on häbi. Iseenda ja teiste ees. Ma teadsin ju, et ma oskan. Kõik tuli välja, ma käisin naeratades enne eksamit ringi ja tundsin end hästi. Ja siis... Põrumine. Tegelikult olen ma iseendas pettunud. Ma oleks pidanud kohe sealt välja sõitma ja uuesti tegema, siis poleks seda juhtunud. Kurat. Vastik oli minna kooli, sest kõik teadsid ja kogunesid minu ümber nagu mesilasparv. Tol hetkel vihkasin ma neid. Ei, vihkasin iseennast, sest mina keerasin endale käki. Nad lootsid ja ootasid ja tahtsid teada ja siis pidin ma neile ütlema, et ei tulnud välja.
Issi helistas just. Enamiku ajast ma lihtsalt nutsin. Võimalikult vaikselt ja käratult, aga ta kuulis ikka. Tema ees on mul kõige rohkem häbi. Ta peab uuesti maksma. Täielik hädapätaka tunne on. Ma ei saa mitte kui midagi tehtud. Ma ei saa isegi endale perearsti muretsetud. Ja ma ei lähe selle mehe juurde. Ja mul on kõrini, et kõik arstid mind lihtsalt ära saadavad. Kellegi teise juurde. Tõepoolest, ma lähen selle arsti juurde, kes mul Tallinnas on. Rita Silberg? Midagi sellist. Issi lubas selle asja korda ajada. Kurat, olen ma täiskasvanu või mitte? Ma peaksin seda ise tegema. Aga ma ei taha. Ei suuda. Pole tuju. Ja Roosta töövestluse aeg tuleb ka kokku leppida. Bussid seal eriti ei käi. Kurat küll. Mis inimene minust saab?
"Kui see pole katki, siis ära ürita seda parandada." - Kurt Vonnegut, "Hookuspookus"Mina olen katki. Ja ma paranen iseenesest. Laupäeval on tore. Peab olema. Ja siis panen ma iseenda tükid kokku. Siis on mu ümber palju toredaid inimesi. Annaliisa!!! Ma pole teda detsembrist saati näinud ja ta on taas 1 mu lemmikinimesi. KUMU! Kontsert! Arvatavasti tühi isa korter. Vahukommi peab ka muretsema. Ja grillima. Ja tuju peab olema hästi hea. Issi ütles, et ma peaks otsima viise enda rõõmustamiseks. See laul, mida ma kuulan, hakkab vist mõjuma.
Train - Drops Of Jupiter
Ja kõige nõmedam on see, et issil on jälle 1 asi rohkem, mille pärast muretseda. Ja püüa talle selgeks teha, et ma ei taha autoga sõita praegu. Või tahan? Tema rõõmuks? Oeh. Ja mina arvasin, et mina olen see tütar, kes rõõmu valmistab. Ei, enam mitte. Pärast põhikooli lõppu algas langus ja see kestab siiani.

2006-04-24T19:30:00.000+03:00

Homme on platsieksam. Ma armastan arbuusikomme. Täna oli Marisel endal ratas. Me lähme vist teatriga volbrit jooksma ja viimast kohta kaitsma. Ülehomme on linnasõit. Mu auto on Tallinnas. Issi läheb nädalavahetusel Loksale, nii et korter jääb minu päralt. Pidu Tallinnas? Gavin tuleb homme Eestisse ja laupäeval on düüdipäev. Analüüsieksami tähtaeg nihkus natuke edasi. Pole kindel, kas me esineme Klubi 8-s (tahan-tahan-tahan!!). Panic! At The Disco rokib (vaata pilti). Tahaks midagi. Mu juuksed on värvitud (kael ja nägu ja käed ka). Ma kardan natuke. Ma näen kahtlaseid kelgutamisunenägusid, kus Annaliisa sees on. Laupäeval KUMUsse. Elu on mummuline, kui ma eksamitel läbi ei kuku. Capiche. See oli informatiivne postitus. Haha.

Pealkirja koht

2006-04-22T23:54:00.000+03:00

Väga tegus. Väsitav ja undtekitav kevadpäev. Ma olen kevadiselt väsinud. Peale mõningast aknast õue imetlemist, võtsin end kokku, tirisin ratta keldrist välja ja läksime Anniga sõitma. Hea oli, väga hea. Alguses tahtsime minna Rohukülla, aga tuulel oli jälle selline tore kallutav tuju, et raske oli edasi liikuda vahepeal. Ja siis me pidime kogu aeg nuuskamispeatusi tegema. Noh, vahetevahel, tähendab. Nohuste inimeste värk. Minu nohu on mulle juba üle 11 aasta lahutumatuks kaaslaseks olnud. Kas pole mitte armas?

Pullapää! Pullapää on nii hää. Ja seal oli väga ilus. Sinine meri, helekollased kõrred. Ja üle lahe paistis Haapsalu. Ülim. Ja selle saekaatri (või mis iganes firma see ka on!) juures ei hakanudki koer haukuma. Tavaliselt küll hakkab, eriti minu peale. Teda vist ei olnudki. Või päevitas ta kuskil? Vaatasime Aleksander III ausammast ka. Kunagi oli see nii ilus. Keegi andis sellele millalgi peksa ja enam ei olegi eriti tore. Proovisime ka mööda metsarada edasi sõita, aga mingi jõgi/oja oli otsustanud üle ajama hakata, nii et tuli hoopis koju sõita.Meie trepikojas oli 1 väike kass. Ta meenutas meie eelmist Nurrut. Pitsut. Tipsut. Aga see polnud tema. Tema nägu oli teistsugune. Ta oli pisem. Beebi. Kiisubeebi. Tegin korteriukse lahti ja meie kiskar jooksis kohe välja. Nad panid ninad kokku. Armas! Kui see pisike meie tuppa tungis, sai meie kass vihaseks. Tema territoorium! Väike luusis natuke toas ringi ja tundus, et ta on sisse kolinud. Ise arvas ta küll nii. Kratsis juba meie maniaki kratsimisposti, sõi tema nõust, jalutas mööda tube nagu omanik.. Aga ma viisin ta pärast õue tagasi. Heili ütles, et ta on teda enne ka õues näinud. Raudselt eksis trepikojaga. Aga ta oli tore. Ja natuke maniakk. Päriselt.
Kell 5, kell 5, kell 5. Pärast seda, kui ma meie kassiga olin metsas käinud. Sain Kairega kokku. Jalutasime Aafrika randa, siis mööda pisikesi tänavaid veel kuhugi, Kaubamajja, Tallinna maantee, lossipark. Ja siis oli meil juba kommi ka. Mustikamaitselised. Moos oli ka sees. Natukene. Kommid olid kõik minu kotis laiali. Haha. Äh, ma ei viitsi sellest kõigest kirjutada. Igatahes, kui olime Kaubamajas, helistas Alisa ja seepärast helistasin mina talle lossipargist tagasi. Et ta tuleks ka. Sest Kaire leidis, et võiks tema ka meie hulka kutsuda, oleks põnev. Ma ise mõtlesin ka enne muidu selle peale, aga plaanisin seda natuke hiljem öelda. Enne Alisa tulekut sõime hästi palju kommi ja olime niisama lollakad. Hüüdsime all jalutavatele inimestele, et nad on seksikad ja kuumad ja muud sellist. Ja hea oli, väga hea. Kui Alisa tuli, hakkasime veel rohkem naerma. Käisime minu juurest läbi, võtsin Kristo vesti ja viisin selle Liina kätte, et ta saaks selle talle anda. Voooot. On 1 p-tähega sõna, mida ma praegu ei ütle. Edasi raudteejaama rongide peale turnima ja haigeid reidikaid tegema. Haha, ma isegi ei käi eriti reidis. Seal on nii igav ju. Jõudsime ka poolele teele Paralepa rannani, siis keerasime tagasi. Lemmikust ostsin arbuusimaitselisi Kalevi komme. APPI! Midagi nii head pole ma ammu saanud. Minu uued lemmikud. Kiusasime inimesi ka. Aga natukene! Päriselt! Kõige parem oli see, kui Kaire hüppas nurga tagant välja ja karjus: "Tere!", kusjuures ta arvas, et seal pole inimesi. Hehe, 1 tüüp jalutas talle vastu, hehe. Istusime veidikene Alisa trepikojas, Älis tõi mulle endavärvitud muna. Oi, kui ilus! Siis istusime Kairega kahekesi tema trepikojas. Pimedas ja põrandal. Sõime natuke arbuusikommi ja rääkisime päris tõsist juttu. Vahepeal tulid mingid ossid, kes märkisid, et me saaks sinna isegi lõkke teha ja vahukomme grillida (selle peale ma hõiskasin) ning läksid siis oma korterisse tuh-tuh-ttheieueieerrrrr muusikat kuulama. Mingil hetkel otsustasin kodu poole roomata. Aia, jalad on nii väsinud. Ja Heili rääkis just, et läheks homme rattamatkale. Lähmegi!!

Jupike 1 telefonikõnest, millele ma vastasin, olles lossipargis kõrges kohas ja kahtlases tujus.

Mina: Muide, ma olen koos perverdiga. Liina: Oi, siis ma vist segasin!
Mina: Ei.. See on Kaire noh. See pervert.
Liina: Ma mõtlesin, et mingi mees on.
Mina: Pervert tervitab sind!

Primavera*

2006-04-22T12:59:00.000+03:00

*kevad

Täna hommikul, kui ärkasin, polnud mu toas enam pime. Seal oli hoopis väga valge. Ja ilus, ilus, ilus, ILUS!! Päike tuligi mulle külla, nagu ma umbes nädal või rohkem tagasi palusin. Aitäh neile, kes ta minu juurde juhatasid.

Tegime Heiliga oma tubade aknad lahti, pistsime pead välja ja rääkisime. Ta elab mu kõrvaltoas ikkagi. See oli tore. Tegime isegi selle kindlaks, et nii on võimalik teineteisele igasuguseid asju ulatada. Mina andsin talle näiteks Bravo. Läbi õhu. Läbi õue. Läbi ilu.

Kass istus ka akna peal kogu aeg. Aken oli pärani lahti ja kass istus väljas aknalaual. Ta vaatas alla. Vaatas üles. Vaatas vasakule, mõtles paremale. Ja ma nägin seda, et ta nautis. Kevad jõudis ka kiisuni. Ja see on tema esimene kevad. Kõige-kõige esimene. Seda ei tohi ära rikkuda. See tuleb hääääästi ilusaks teha. Viime ta pärast ehk rihma otsas õue. Ja siis saab ta kevadet juba oma käpakestega puudutada. Ma luban tal isegi oma ajalehti praegu süüa. Las naudib kevadet. Aga ta võiks tükid pärast ise prügikasti visata. Ja oi, ma armastan oma kassi rohkem kui enne!

P.S. Rullnokkadel ja bemarivendadel on ka kevad kätte jõudnud. Nad passivad maja ees ja autos mängib tümps. Nii, mina panen nüüd Green Day või MCR-i mängima ja avan akna. Vooooot.

Salajane sarimõrvar

2006-04-21T18:08:00.000+03:00

"I usually don´t kill boys. I kill girls who own them."

See oli 1. lause, mille ma täna ütlesin. Ärkasin kella 6 paiku nagu alati, käisin WC-s ja korrutasin seda lauset. Siis läksin tunnikeseks uuesti magama ja mõtlesin, et seda lauset ei tohi ära unustada. Mul pole aimugi, kust see tuli. Ta lihtsalt tuli. Vaikselt ja sõnagi lausumata hiilis ligi. Ja kui ma hommikul ärkasin, kummitas see mind täielikult. Kas ma olen unenägudes mingisugune sarimõrvar või mis? Kõiki unenägusid inimene ju ei mäleta.. Järelikult ei mäleta ma neid unenägusid, kus ma selliseid asju teen.

Teistpidi pööratud maailm

2006-04-20T15:31:00.000+03:00

Juuksevärv kukub laest krabiseva fooliumi häälega ja põrandat puutudes puruneb nagu krohv, kui too rohelisel jäätiselõhnalisel mannavahul uisutamas käis.

No kujutage seda situatsiooni ette.

123456789111213141516171819

2006-04-19T16:21:00.000+03:00

Võta leht ruudulist paberit, mis oleks võimalikult pikk. Ruuduline tapeedirull sobib ka, kui sul selline on (kui on, anna mulle ka!!). Kirjuta kolmele reale numbrid 1-9 ja 11-19 nii, et igas reas on 9 numbrit. Ja nüüd hakka neid maha kriipsutama. Korraga võid maha tõmmata 2 numbrit, mille summa on 10 või mis on ühesugused. Diagonaalis maha kriipsutada ei tohi. Ja kui 2 ühesuguse numbri vahel on mitu tumedat ruutu (st. mahatõmmatud numbrit) ja muud mitte midagi, siis võid need ka maha tõmmata. Ja kui enam tõmmata ei saa, tee ilus püstkriips ja kirjuta kõik ülejäänud numbrid uuesti välja. Ja hakka uuesti tõmbama. Kui liiga segaseks jäi, siis kutsu mind.

Väga imelik, et ma olen sel nädalal koolis kogu aeg seda mängu mänginud. Ja see levib edasi. Varsti on juba epideemia lahti. Ja bioloogia vihikut mul ei olnud, oli keemia oma ja selle tagumisele lehele tegin siis bioloogiat ja numbimängu korraga.

2006-04-18T17:49:00.000+03:00

"Konservatiivsus kui uus alternatiivsus. Ja veel üks viis üllatada." Krister Kivi, EE
Mina ei tea, aga millegipärast kõlab see lause nii hästi. Ta kirjutas Juku-Kalle Raidist ja terve see artikkel oli tore. MJ-l oli õigus, et ta oskab kirjutada. See selleks. Ma tahtsin hoopis oma rattast kirjutada. Ekspress sattus juhtumisi läheduses olema ja siis ma lugesin 1 loo läbi. Just nimelt.

Aga rattaga on see asi, et ma olen enda üle natuke uhke. 4 päevaga peaaegu 50 kilomeetrit sõidetud, paarsada meetrit jääb puudu. Tean, tean, et parematel aegadel suudaksin rohkemgi, aga hei!!! praegu on kooliaeg. Jeeeehuuuu.

Ja nüüd kõige tähtsam lause: "...ja jalgratta keldrist võtmine ja sinna panemine on ikka veel suureks jõupingutuseks ja parajaks akrobaatikanumbriks." Tegelikult kõlas see teistmoodi, kui ta mind keldris 1. korda ründas ja minu pähe end istutas, aga jah.

Edgar Berses

2006-04-18T15:45:00.000+03:00

Mõelda vaid, kui ma oleks lätlane ja mu perekonnanimi oleks Berses. Eestisse ma küll siis ei tuleks. Mkm. Kong rääkis täna palju huvitavaid asju. Rääkis lätlasest nimega Edgar Berses, kes tuli Eestisse ja taipas ka lõpuks, et võiks oma nime ära muuta. Ja millist nime ta siis tahtis. Muidugi meeldis talle kõige rohkem see: Vytautas. Hea tüüp. Enne, kui teisele maale elama asuda, tuleks vist vastav roppuste sõnaraamat läbi lugeda ja neist sõnadest suure kaarega eemale hoida.

Kong rääkis seda ka, et kunagi oli tank ikka täielik põrguvärk. Ventilatsiooni polnud ja temperatuur võis tõusta 7o kraadini. Põrgu! Või saun? Ja kui inglased tanki leiutasid, ei tahtnud nad, et vaenlane uuest relvast haisu ninna saaks. Nad katsid tanki suure presendiga ja kirjutasid selle peale "tank", et vaenlane ei teaks, et tank seal all on. Haha. Tegelikult on asi nii, et "tank" tähendab inglise keeles ka suurt veenõud ja siis jäidki vaenlased uskuma nagu. Ega nemad aru saa, mida need inglased mõtlevad.

Ja Hitler oli mitu kuud pime. Paras! Tahtis tüüp siis teistele klooripommi kaela saata, aga tuul pöördus ja ta sai ise seda endale silma. Vot ja jäigi pimedaks. 1. Maailmasõja lõppu ta ei näinud, sest ta istus sel ajal haiglas ja silmi kattis side. Ja narkar oli ta ka. Amfetamiin! Seda lugesin ma raamatust. Mhmh.

Düüdime?

2006-04-17T20:39:00.000+03:00

Täna oli jälle 1 toredatest päevadest. Ma olen enam-vähem tubli olnud.Hommikul ärkasin kell 6, lugesin füüsika raamatust läbi ja magasin 7:15-ni edasi. Käisin koolis, düüdisin seal Älisiga. Tõepoolest, kõik on nii düüdid mu ümber. Ja mina olen Duda. Liina ütles mulle ka "duda". Aga see düüdimine tüütab ära ka. Mina praegu enam ei jaksa. Homme on düüdimise vaba päev. Kui viitsimist on, siis ülehomme on düüdid jälle platsis ja segasemad kui kunagi varem. Ja ma ei saa ikka veel aru, mida see ameerika düüd mulle kirjutas. Gav-düüd. Mis asi on "krackalackin"? Hizzle? Shizzle? Minu sõnastik ei tea. Tohoh, just vaatasin oma Outlooki. Seal oli kiri, mis teatas, et Gavin-düüd on mulle kirja saatnud. Kui ma neti tagasi saan, siis lähen uurin. Praegu kirjutan Notepadis ja mu loll nett ühendab end. MSN-is jäid ka paar vestlust pooleli. Anni ei saanud minu kirjutatut kättegi. Niu-niu.

Koolis düüdisime ja düüdisime ja düüdisime. Teised ei saanud eriti aru, miks ma iga asja peale "düüd" ütlesin ja palju inglise keelt rääkisin. Vahepeal sõin kodust kaasavõetud porgandipirukat, siis tuli Anz ja ajas söögiisu ära, gaa ma sõin ikka rõõmsalt edasi ja düüdisin kah ja üldse oli tore, düüd. Kool sai läbi. Ahjaa, viimases tunnis tegime kkutsesobivusteste. Tegelikult meenutasid need neid võimekusteste, kus sai välja uurida oma lingvistiline, matemaatiline jne võimekus. Ruumilist taju sai ka testida. Ma arvan, kujundiülesanded läksid natuke metsa, sest ma ei jõudnud neid väga palju teha. Need, mis tehtud said, on vist õiged. Keeleülesanded ja peastarvutamine olid minu paradiis. Ah, see pole üldse huvitav.

Kodu, Heili ja Myspace, Heili ja MCR-i videod, kiire Myspace´i külastus ja siis rattaga teatrisse. Teatris oli täna jälle väga naljakas. Algus oli natuke igav, sest Mann võttis ette need meie kirjutatud analüüsid. Oeh, analüüs on kohati tappev. (Jesh, nett tuli praegu tagasi!!) Kui me etüüdideni jõudsime, läks põnevaks. Olime õpilased, kirjutasime maha ja nii. Siis hakkasime Janarit kiusama. Tähendab, mina, Anni ja Maarja olime kurjad ja pahad kiusajad, aga Elke, Anneli, Maris ja Elina kaitsesid seda tüüpi. Tegelikult nad lihtsalt vihkasid meid. Pulli sai. Maris karjus natukene niisama ja mingil hetkel oli ta põrandal pikali, aga jah, seda juhtub. Maris tahtis vahepeal üldse puudega tüüpi mängida ju.Tegime oma etüüdid siis ära ja pidime koju minema, aga Mann ütles, et Rommil on midagi põnevat näidata. Oli. Naljakas. väikse lapse tunne tuli peale, sest need asjad olidki väikestele mõeldud. Teatrimarakrati üritus vot. 8 kirstu 8 erineva sisuga. Laserid ja lambid ja põhjatu kaev, kust teisest otsast paistab Uus-Meremaa (ja ime-ime teine Silja ka!), elekter keefiris, elav vesi, mis mulises. Aga lemmik on ikka see asi, mis tuult tegi. Orkaan!!! JUUUUUUUU! Tahan seda koju ka. Siis saaksin igal hommikul tuulesoengut teha. Sest see asi teeb tõepoolest palju-palju tuult. Nii tuus.

Kojuminek oli hästi napakas. Ma olin ju rattaga. Ja Maris tahtis pakikale. Alguses sõitsin tal eest ära, aga asi lõppes ikka sellega, et ma väntasin rõõmsalt Marise maja ette, kusjuures Maris istus pakikal ja korrutas kogu aeg, et ta saab täiega kiiremini koju kui tavaliselt (minu arvutuste järgi umbes 3 korda kiiremini) ja et ma võiks kogu aeg hakata rattaga teatris käima, mis ongi mu plaan. Ja ma võin teda koju küll sõidutada, tore trenn ju. Siis helistas Maris Annelile ja rääkis talle, et tema saab kiiremini koju ja nii. Hästi palju kordas seda ja siis ta naeris oma naeru. Naljakas oli. Jee-jee, ma olen nagu Marise poiss, viin teda rattaga koju. Haha, päris ma olengi.
Pärast tegin veel väikse tiiru, käisin Uuemõisas ja ostsin Kastani poest juuksevärvi (blond, blond, kindel see, düüdid ja dudad). Nüüd istun siin. Vot. Ja nüüd lähen düüdin Myspaces, seal on väga huvitav. Ja mulle on 1 kiri. Jehuu, düüdid!!

Ja see pilt on niisama siin. Ahjaa, nad on ka düüdid. Vasakult: Mikey Way, düüd MCR-st, keskel mingi suvaline düüd ja pareml Billie Joe Armstrong, Green day düüd ja üldse lahe kuju. Võimsa miimikaga. Ja arvake ära, kas ma tegin selle pildi. Duduh.

Ja muide, Triip rääkis mulle, et poodides on olemas sellised inimesed nagu salatipesijad. Kui majonees läheb salatis halvaks, siis nad pesevad majoneesi välja ja panevad uue sisse. Keegi salatit tahab praegu? Mämm.

Veepudel

2006-04-16T10:45:00.000+03:00

Eile õhtul, kui ma jälle Myspace´is rõõmsalt ringi lällasin, tekkis mul janu. Ma võtsin suure pudeli ja panin selle vett täis. Ma nägin kogu öö unes, et ma joon sellest pudelist vett. Ja ma täitsin seda unenäos mitmeid kordi üha uuesti. Kui ma üles ärkasin, tahtsin täiega vetsu ja mul oli janu. Pudel oli voodi kõrval.

Jah.

Yo, yo, yo, dude. Hey, I´m a duda. Female dude is a duda, you know. Get it, dude? It`s all Gavin`s fault. He shouldn´t have written: "We all dudes here, dude." And now I´m a duda. My friends are dudas, too, you know. Duuuuuuude.

2006-04-14T20:08:00.000+03:00

Mõtteis uitab praegu ringi kole kujutluspilt.Puu, auto, auto on vastu puud sõitnud. Ja autos istub noor tüdruk, kes on alles juhiload kätte saanud. Auto on natuke mõlkida saanud. Ja tüdruk nutab. Ta nägu on väga märg. Pisaraist. Ja samas on ta vihane. Ta peksab autorooli ja hakkab sellest aina enam nutma. Ta ei pane tähele neid inimesi, kes närviliselt tema ümber sõeluvad. Ta ei pane tähele ka karmi näoga politseinikku. Ta nutab. Ta ei teeks ka siis teist nägu, kui kõiki neid teisi olevusi äkki meteoriit tabaks. Ta on omas maailmas. Ja pisaranire kõrvale tekib väike verenire. Väiksest peahaavast. Kohutav.

2006-04-14T20:04:00.000+03:00

"By the way my punk rock friends dig your stuff:) ", kirjutas Gavin Dave Arcarile. Käi ära, kui naljakas see on. Ma pidin tooli pealt maha kukkuma. Dave on ju bluusionu ikkagi.

Laenake mulle perekonnakataloogi, ma valin uue välja.

2006-04-14T19:01:00.000+03:00

Tegelikult ma magasin. Ma pole öösel eriti maganudki ju. Ja see äratus, mis praegu toimus, polnud üldse ilus. See oli jube. Kohutav. Ma ärkasin ema kisa peale.Ta hakkab alati täiega karjuma, et ennast näidata. Isa tahtis teda korterist välja visata. Jälle. Ema ütles juba enne, et isa tõi liiga palju piimatooteid. Ta lubas neid kraanikausist alla kallama hakata. Tahes tahtmata viirastub praegu pilt sellest, kuidas Heili salaja prügikastist torti söömas käis. See oli hea tort. Täiesti uus ja maitsev. Ja see maandus prügikastis.

Täna maandusid pett, keefir ja piim kraanikausis. Katkilõigatud pakid pirnidega koos kraanikausis hulpimas.. Piima ja keefiri ja vee segu. See oli nii õõvastav vaatepilt. Ma tõmbasin korgi eest ära ja viskasin vihast kurgi põrandale. Korjasin pirne ja katkilõigatud pakikesi kraanikausist välja ja mu käed olid keefirit täis. Kui ma vahepeal arvasin juba, et olen nende tülide suhtes immuunne, siis see ei vasta tõele. Ma nutsin, kui järgmise pirni kapi peale panin. Piimapirnid. Need maitsevad raudsel hästi rõvedalt. Isa oli hästi vihane, ta lubas ema välja visata ja ei tea mis asju veel teha. Heili nuttis ka.
Ja mu pea valutab. Aitäh. Seni, kuni ma vanematega koos elan, ei kao mu peavalud mitte kuskile. See on psüühiline värk.

Enne näitas issi mulle viimase 4 kuu telefoniarveid. See langetas mu arvamust ema suhtes veelgi. Ei ole normaalne helistada 1600 krooni eest tasulistele liinidele. Ja mind ei huvita, et ta annetas sellest 1500 krooni heategevuseks. Teenigu ise raha ja hakaku siis annetama. Ja see on veel väärakam, kui arve on 2300 krooni. Isa pani tasulised liinid kinni, aga ema mõtles välja uue kiusamisnipi. Heili ei võta oma telefoni kooli kaasa ja siis ema helistab talle, võtab ise vastu ja hoiab nii tund aega. Värdjas. Ma ei saa aru, mida ta sellest saab, kui raha tuulde laseb lennata. Ja see pole isegi tema raha.

Coldplay, The Feeling, Dallas Green ja Gavin teevad praegu mu tuju paremaks. Hingele. Ja armsa nimega emobänd hakkas ise Myspaces minu sõbraks. Ma tegin alles täna ju kasutaja. Ja Gavin oli rõõmus, et ma ka Myspace´i üle kolisin. Ma olen nii loll, et pole talle mitu kuud kirjutanud.

2006-04-14T11:38:00.000+03:00

Selles suhtes, et uus päev on koitnud, maja on püsti, kuskil nurgas okset ei ole, asjad on terved, pea ei valuta, emme ei tea mitte kui midagi, Heili rahunes ka juba maha, silmas on natuke mingit põletikku, et, et, et.. Jah. Siin oli eile palju inimesi. Neid, keda ma polnud juba väga ammu näinud (Heidi!!) ja kellega oli tore rääkida, vahukommigrillijaid (Maarja! ta tõi viinamarja ka), Laruse rahvast ja muidu toredaid inimesi. Mulle meeldib, kui mul inimesed külas on. Ja õnneks polnud siin midagi eriti koristada ka. Ja tegelikult magaks natuke veel. Ja kui ma kunagi üles ärkan, võiks Roosta jaoks oma CV koostada. Ma ju ikka lähen sinna tööle, eksju, onju?? Heidi rääkis sellest toredaid asju. Sobib küll mulle. Aga enne kui ma magama lähen, vaatan Veronica Marsi 1. osa. Ma olen seda nii kaua oodanud. Mämm-nämm. Ja täna tuleb sõitu harjutada. Teisipäeval on ARK-is platsieksam ja nädala pärast linnasõit. Ma elan selle üle ju?

Siis, kui mina tõusin, paistis päike ja tuba oli ilusat valgust täis. Enam päike ei paista. Kui päikest näete, siis öelge talle edasi, et Silja/Sveta ootab teda endale külla!

Frigiidne geneetika

2006-04-13T17:21:00.000+03:00

Kui mehed omavahel lapsi saaksid, siis sünniks XY + XY mehel 75% poegi ja 25% tütreid.
Kui naised naistega lapsi saaksid, sünniksid neil kõik lapsed tütred. 100%. Ja naisi oleks ikka rohkem!

Mehed saaksid omavahel kohati ebardlikke meesolendeidki, kelle genotüüp oleks YY. Need on hälvikud. Need kõige hullemad. Need napakad. Ma isegi tean mõnda. Ja siis oleks meestel 25 %tütreid. XX. Älis on üks selline. Ma kutsun teda homotütreks. Ta ise seda ei tunnista, aga Kong on 1 ta isadest.

Tähendab, naised ei sure mitte kunagi välja. Enne jääb mehi vähemaks, sest meestel endil sünnib ka tütreid. XX kromosoomid võidavad maailma!

Joonis valmis enne muusikatundi. Pärast bioloogiat. Me õpime geneetikat!

Sinobusi dov hammer

2006-04-13T00:08:00.000+03:00

Täna oli maailma kõige ilusam kevadpäev. Selline kevadpäev, mil tekib kohe tõeliselt tunne, et on kevad. Pole vaja kedagi, kes tuleks sinu juurde, kalender näpus, ja seletaks, et kevad on käes. Ei ole vaja, sest sa näed seda ise. Sa tunned seda. See on igalpool su ümber. See ronib päikesekiirte näol läbi su katmata naha, see on mõnus värske lõhn su ninasõõrmeis. Ja sa tead, et see on hea. Ja minul oli täna eriti hea.

Kuigi jah, kevadpäev ei alanud kõige toredamalt. Käisime Elinaga koos Angelaga rääkimas. Ajasime Laruse asju, et saaks oma ruumi ja nii. Ta ei olnud eriti entusiasmi täis. Angela, Angela, Angela, lase kevadel end vallutada, satu vaimustusse! Tema toetust oleks meil vaja. Ja me ei taha ju paha pärast arvutiklassist ära minna. Ei.

Edasi läks ilusamini. Jalutasin natuke Elinaga kodu poole, Kastani poe juures mõtlesin aga, et ma ei viitsi koju minna ja keerasin Metsa tänavale. Helistasin Annile ja varsti istusimegi vanalinnas pargipingi peal. Meil oli küpsist ja vahvlitorusid. Ja meil oli vene keel ja inglise keel. Õues on nii mõnus õppida. Päike aitab. Päike paitab õrnalt, kui sul jälle mingi ülesanne välja ei tule. Ja ilus on olla. Soe. Nii seest kui väljast. Ja nii me istusimegi mõnda aega. Millalgi läksime teatri poole, sest meil pidi 5-st tund hakkama. Siis istusime Anniga kahekesi Bullerjani toas ja ootasime ülejäänud gruppi. Nad tulid. Pidime "Veritase" analüüsi kirjutama. Oi, kuidas see ei tahtnud välja tulla, kui me bluusiplaate kuulama hakkasime. Bluus on lihtsalt nii parim, et muule ei suudagi keskenduda. Me rääkisime. Eddiest ja Bullfrogist ja Gavinist ja kõigist neist toredatest bluusiasjadest, mis teatris toimunud on. Igatsus tuli peale. Kõike tahaks uuesti läbi elada. Kõiki neid ilusaid aegu tahan tagasi.. Nüüd on nendest alles jäänud vaid mälestused ja tuleb oodata suveni, enne kui uusi mälestusi looma saab hakata. Aga suvel läheb teatris sagimiseks. Suvi on tegude aeg. Ja ma olen energiaga laetud. Mmm.

Me saime kuulata põnevaid bluusiplaate. Ja Rommi küsis meie arvamust. Sest nende hulgast valib ta välja need tüübid, keda augustibluusile esinema kutsuda. Oma suure bluusiarmastusega võitsime ka tegevuse augustiks. Augustibluus! Ma võin kõike teha, kui ma ainult nende toredate inimestega koos saan olla. Vägev. Ja ma oskan keelt. Inglise keelt. Ma võin nende kõigiga rääkida. Ma võin nad pooleks rääkida. Ma võin oma elulugu jutustada. Ma võin UFOdest pika jutu pajatada. Võin, võin, võin.

Bluus viis mõtted analüüsist nii kaugele, et otsustasime selle kodus lõpetada.

Silja: "Ma ei saa analüüsi teha, kui siin on nii palju segavaid faktoreid!! Inimesi!"

Kui ma oleks üksi olnud, siis poleks ma nii palju rääkinud. Ja ma lobisesin isegi liiga palju. Kas kõigil on tõesti vaja teada, mis asju ma teinud olen? Heh.

Bluus sünnitab ideid. Toredaid ideid. Mina ja Anni ja Maarja hakkame näidendit kirjutama.

Väike sisukokkuvõte: idee on umbes selline, et kamp erinevaid inimesi ootab raudteejaamas rongi. Sellised kahtlased tüübid on: mingi prantslanna, rikas vanamees oma mimmist abikaasaga, tädi Maali maalt kurgi ja tomatiga, punkarid, armunud noor naine, pleiboi, kes kõigile külge lööb, joodik,terrorist, hipi jne. Ja nad kõik ootavad rongi. Nende vahel juhtub igasugu asju. Ja puänt on vägev!

Kitarritüüp võiks mängida bluusi. See oleks niiiiii tore. Ja tema on see, kes kõik inimesed ühendab. Ma rohkem ette ei räägi, muidu pole põnev. Igatahes, mõtted on suured ja plaane palju. Mannile rääkisime ka, ta oli kõigi oma varvastega poolt.

Kui järele mõelda, siis on Eddie väga vägev mees. 1 esimesi MTV muusikavideo tegijaid, muusik ja muidu äge vend. Koreograaf! Ja vahet pole, et ta mind metallidetektoriks nimetas ja kogu aeg kapsast rääkis!

Gavin "Alaska" Kalanen on ka tore. Tema on minu sõber. Ma mäletan, kui käisin temal ja Henril (DJ Nod) bussi vastas ja nad polnud nõus taksoga tulema, vaid jalutasid läbi linna. Neil oli palju-palju tehnikat kaasas ja nad lohistasid seda järel lihtsalt. Suure koti sees.

Täna avastasin Dov Hammeri. Oi, kui hea oli kuulata. Secret Smile ja Big Little Woman. Jee. Me ütlesime Rommile, et selle tüübi peab ta raudselt kutsuma. See Shinobus võib ka tegelikult tulla. Nende 1. plaat oli küll kahtlane (magnetmehe laul ja nii), aga teine oli päris tore. Nad on Serbia Montenegrost ja laulavad omas keeles. Tegija värk.

Ja muidugi armastan ma Bullfrog Browni. Ja nende plaati armastan ka. Ja ma kuulan nende lugusid praegu. Ja nii hää on. Neis on see maagilisus. Ohjaa, delta blues!!!

Dave Arcari on juba seetõttu ülimalt vahva, et tema andis mulle nime Shiltsa. Vähemalt nii luges ta paberilt maha "Silja". Shotlaste värk. Ja aitäh talle. Mulle meeldib see hüüdnimi.

Tegelikult tahtsin ma juba ammu öelda, et bluus on äge! (ma kirjutasin selle täna rasvakriidiga paberile ka) Oli ometigi aeg, mil arvasin, et bluus on nõme ja mõttetu. Teater kasvatas mu ümber. Ja ma parem ei tuletagi meelde, et ma kahtlesin, kas minna Eddiet kuulama või mitte. Ma peksaks praegu pead vastu seina, kui ma poleks läinud.

Õu, külastage neid linke ka.Gavin: http://myspace.com/alaskakalanen/
Dave: http://www.davearcari.com
Bullfrog Brown: http://www.hot.ee/bullfrogbrown/
Eddie! www.eddiebaytos.com

*Pildi peal on Gavin ja Alar. Gavin istub kitarriga pingi peal ja tal on see tore müts. See müts on praegu minu käes. Me Maarjaga leidsime selle teatrist ja omastasime. Heh. Kriisa on tore. Ta on naljakas. Ja tal on juuksed kogu aeg silme ees. Ja laval on ta vägev. Ja ta laulab Bullfrogis. Ja mina ei teinud seda pilti.

2006-04-11T22:09:00.000+03:00

Ma tahaks oma Milo Rambaldi teksti välja printida, aga ei saa. Keegi tross on arvuti juhtme valesse pistikupessa toppinud, nii et ma ei saa enne printerit sisse panna, kui arvuti seinast välja tõmban, arvuti juhtme õigesse pessa panen ja nii edasi! Ja siis teen arvuti uuesti lahti ja prindin! Tore lugu küll!

Annil on selle kohta 1 armas väike teooria.

Kirjeldus: "inimene istub kusagil nurgas, kus on vähemalt kaks pistikupesa, ja tõstab juhtmeid ühest peasast teise. Ja tunneb ise sealjuures ohjeldamatut rahulolu, mis ei luba tal seda tegevust lõpetada, selle tegevuse kaudu põgeneb ta pärismaailmast"

Selline on siis minu haigus. Ja Anni uurib selliseid inimesi. Ja kirjutab neist raamatu. Vägev elu mul. Ma olen katsejänes.

Väikse päikse äikseline läige

2006-04-11T20:32:00.000+03:00

Lõpuks ometi 1 kordaläinud päev. Ma tunnen seda iga oma keharakukesega. Hea, hea, hea.

Miks? Sellepärast! Ma kohe kirjutan nimekirja.

Ma läksin mööda raudteed bussijaama hommikul ja see oli päris tore. Eriti märjaks ei saanudki.
Ma sain ARK-i teooriaeksamil läbi!!!!! Päeva sündmus. Oh, ma pidin ju õhtul Targole, oma sõiduõpetajale helistama, aga nüüd on natuke hilja.
Koolis oli suhteliselt normaalne ja sain teada, et homme tuleb 2. tunniks minna.
Ma ostsin endale punased tennised, milleks oli juba ammu aeg, sest mu vanad ketsid on lõhki ja veelkord lõhki.
Madis Jürgen saatis mulle täna naljakaid kirju. Tore inimene.
Laruses sai kringlit süüa.
Mina ja Liina (Lillo!) saime endale uue sõbranna, kelle nimi on Laura. Ta käib meie koolis 1.B klassis. B klass tähendavat peeru klassi ja nad pidavat iga tunni alguses seepärast peeretama. Ta lõikab ka ise endal juukseid (Liina ka ja mina proovin ka). Salaja koolis lõikas, aga pärast tegi vanatädi Maali talle vahvlilokke ja ema sai teada. Tal on paar hammast puudu. Ta sülitas pool küpsist tänavale, kuigi pidi ainult puhuma. Ta otsis musta jope, teksade ja valge litritega mütsiga tüdrukut. Ta on naljakas! Ja ta üritas meie nimesid ära arvata.

"1 on L-tähega.""Ja 1 on S-tähega.""Kumb on L ja kumb on S??"

Liisa, Liise, Lillo (!!!), Lilled, Liesa, Lilli...
Sille, Silvia, Silla, Sveta (!!!!), Silja...

"Vaata, see tegevus, mida sa oled täna terve õhtu teinud. See ha-ha-haaa asi. See asi, mida sa kogu aeg teed, noh! Mis asi see on??? ütle see sõna ja siis selle sõna 1. täht.. Pane see sinna: Liisa. Pane S-i asemele. Lii..a Mis sa saad??"

Silja Paulus

2006-04-10T20:44:00.000+03:00

Suveniiriäri
Imelik
Lihtsalt
Joviaalne
Arhivaar/aktsionär

Pehkinud
Aiaaugu
Ussitavas
Laiutavas
Ulmelisuses
Sisalikuga

Uni

2006-04-10T18:35:00.000+03:00

Tegin umbes kolmveerandtunnise uinaku. Selle aja jooksul nägin üht kummalist unenägu. Seal olid mees ja naine.
Mees ütles: "Me võime kohe peale hakata. Ma arvan, et vaimse armastusega on aega ka hiljem tegeleda. Alustame füüsilisega."
Naine oli nõus. Mees hakkas teda suudlema, kuid enne, kui ta seda teha jõudis, andis naine talle kõrvakiilu. Mees vaatas teda mõistmatu pilguga.
Naine: "Ise tahtsid füüsilise poolega alustada."

Siis ärkasin ma üles.

Jalutuskäik.

2006-04-09T19:20:00.000+03:00

<< Ma armastan Turbuneemet ja läheks sinna iga kell tagasi.

Väike jalutuskäik pühapäevaõhtuses unises ja vihmases Haapsalus. Avastasin, et tegelikult on Haapsalu vihmasena imeline. Jah, Haapsalu on hall ja kurb, kui vihma sajab, aga selles peitubki tema nukker ilu. Üksi mööda tänavaid jalutades koorub see ilu välja. Ja kõike on võimalik näha uues valguses.

Avastasin, et Haapsalus on armsaid kohti. Kohti, kus ma tahaks elada. Oma majas elaksin. Aga need majad ise ei ole nii armsad. Need on koledad ja kivist ning kõik ühte nägu. Mulle hakkas lihtsalt koht meeldima. Tegelikult ei käinudki ma kaugel: Jalaka, Sambla, Haava (need osad, mis jäävad Metsa tänavast Tallinna poole), Kastani.

Kastani mets, kus on alati prügi. Seal oli pink. Lagendiku servas oli puust pink ja pingi kõrval prügikast. Prügikast on Kastani metsas haruldus. Seal on prügi alati maas. Selle sees oli üks pudel ka. Esimene mõte: raudselt lauaviin. Ei, hoopis Kõuts oli. Ma pidin selle teada saama!

Kunagi oli Kastani mets minu mängumaa. Kõik need rajad, mida mööda joosta; väiksed platsid, millel piknikku pidada; räsitud pisikesed mustikapõõsad. Osake minu lapsepõlvest. Ja kindlasti sama suur osa kui Kalamaja tänavad; sünge Kalamaja park (endine surnuaed), kus puud ristide peale kasvasid, nii et ristid puu sisse jäid; käbisõjad venelaste vastu; noaga tagaajamine mööda tänavaid; päti ja politsei mäng; ukakas; kooli juures trepi pealt liivahunnikusse hüppamine; puude otsas oravatena turnimine; ploomiraksus käimine.. Minu Tallinna-periood oli metsik. Laste värk. Ma olin siis noor-noor-noor ja see kuulus mu elu juurde.

2006-04-09T19:15:00.000+03:00

Ma ei suuda ikka ära imestada, kui armas see väike loom on. Ja kui palju armastust tema sisse mahub. Ja kui ilusasti ta minu juurde tuleb ja pead vastu minu põske hõõrub. Ja kuidas ta suudab lihtsalt olla parim, mõistvaim, kõige hellem.
Ja ta oskab hammustada ka.

2006-04-09T19:07:00.000+03:00

Ärge siis algaval nädalal üle pingutage! Eks? Ikka mõistusega, ikka mõistusega tuleb asja võtta. Ja kui see mõistus otsustab käkki keerata ja ütleb, et sa pead töötama, kuni nõrked, siis kuula parem tunnet. Seda tunnet, mis ütleb, et sa oled väsinud, ja mine magama!

Hing on läbikäiguhoov?

2006-04-09T00:51:00.000+03:00

Nad tulevad sisse ja lähevad välja. Jalutavad läbi. Ütlevad tere ja ütlevad head aega. Mõni neist võiks jääda, aga sa tead, et ei jää. Tal on kiire järgmise hoovi poole. Mõni võiks kiiremini läbi jalutada, sest ta ei meeldi sulle. Ja üleüldse viskab mõnikord üle, et keegi sinu hinges on. Sest mõned on jultunud ja kasutavad seda läbikäiguhoovina. Ja nad ei hooligi. Ja nad ei mõtlegi sinule. Ja nad ei oskagi seda teha. Aga kuna nad olid nii tühised, lähevad nad meelest ära. Varsti pole sul neist ei sooja ega külma. Kuid siiski on nende hulgas mõnikord neid, kelle hoolimatusest sa liiga hilja teada saad. Ja selleks ajaks oled sa juba oma hinge neile avanud. Siis jätavad nad sügavama jälje.

Kui järgmisel korral jalutab läbi keegi, kes võiks sinu meelest kauemaks jääda, ütle seda talle. Ütle ja vaata, kas ta nägu lööb särama. Võib-olla just seda ta ootaski. Ja siis on kõik korras.

Come fill my little world right up,
right up.

Küll keegi selle hoovi (maailma) täidab.

Üks tihane koputas mu aknale

2006-04-08T23:03:00.000+03:00

Üks tihane koputas minu aknale ma ärkasin magusast unest. Ringutasin mõnusalt. Oli hommik. Äkki langes mu pilk kellale. Kümne minuti pärast kaheksa. Suunasin pilgu õue. Sadas paksu valget lund. Naeratasin. Kümne minuti pärast kaheksa! Äratus! Kümne minuti pärast kaheksa! Teadmine jõudis mulle kohale kui välk selgest taevast. Ma pean kooli minema! Ma jään hiljaks ja õps võtab mul järjekordse hilinemise tõttu pea maha. Kiirustades loopisin paar õpikut koolikotti. Kas ma ei võiks üks kord õhtuti kotti pakkima hakata? Tõmbasin teksad jalga. Üle pea läks esimene kampsun, mis kätte juhtus. Kiiruga kammisin salkus juukseid. Ruttu, ruttu! Haarasin koti ja tormasin esikusse. Hüppasin korra köögist läbi, et võtta üks õun. Kas nad ei võiks mind varem äratada? See pole ju üldse raske! Kellelegi ei saa loota, ainult iseendale. Esikus jooksin üks saabas jalas ringi nagu mõni hullumeelne. Kus see teine saabas ometi on? Lõpuks leidsin selle kapi alt. Kuidas mu jalavari sinna sattus? Tõmbasin mantli selga. Küll õues panen eest kinni ka. Heitsin koti õlale ning üritasin lukustatud uksest välja joosta. Rahmeldades keerasin ukse lukust lahti. Las panevad pärast ise kinni! Mitut astet korraga võttes jõudsinõue ja siin ma siis olen ning ruttan kooli poole.Järsku seisatan. Täna on ju laupäev! Küll ma olen loll! Pööran aeglaselt ümber ja vantsin koju tagasi. Tuju on null. Jalgu järele lohistades astun trepist üles. Uksel ootab mind vend. Tal on hommikumantel seljas ning ta irvitab mulle võidukalt näkku. “Kuhu sul hommikul nii kiire on? Kas sa ei peaks magama? Näed kuidagi väsinud välja.” Mürgine pilk ja saabas, mis kahjuks märki ei taba.Ta võib vahel tõeliselt närvidele käia. Peab ta selline olema? Idioot! Toauks paugatab mum järel kinni. Viskun jopega voodile ja eneselegi ootamatult nutan. Lihtsalt nutan! Imelik, minuga pole kunagi nii juhtunud. Võimetu omaenda lolluses! Taon pead vastu patja. Tihane koputab aknale. Vastik tihane! Mine ära! Vastik! Vastik! See on sinu süü! Tihane koputab ikka edasi.

Üks tihane koputas minu aknale ja ma ärkasin mõtetest. Olin kummargil kodukirjandi kohal. Tõstsin pilgu ja vaatasin tihast. Koputaja, ootamatu külaline. Keskendun uuesti tööle. Millest ma küll kirjutan? Vaba teema . See eriti juurde ei anna. Keeps mõtles välja kirjandi? Miks see peab nii raske olema? Ma ei oska üldse mõtet arendada. Kui ma kirjutaks, nagu kirjutab mu klassi parim kirjutaja…Ma oleksin omadega mäel.Paraku olen klassi halvim. Häda mulle!Sa peaksid end täiustama, ütleb õpetaja. Ei tea kuidas? Elu pole nii lihtne, kui tema arvab. Tihane koputab jälle. Lõpeta ära! Sa segad mind! Aga ta ei lõpeta. Silmitsen tihast. Mõtlen. Vaatan uuesti teda ning haaran pastaka, et kirjutamist alustada.Ma kirjutan ja kirjutan. Siis lükkan paberi rahulolevalt eemale ja loen juttu pealkirjaga “Kui ma oleksin tihane”. Päris kena tuli. Tihane koputab aknale. Peaksin talle ikka akna taha pekitüki panema. Aitäh, tihane!

Üks tihane koputas minu aknale ja ma arvasin oma silmad. Pöörasin pea akna poole. Tihane oli ikka veel seal. Tundsin, kuidas tuju tõusis. Olin mitmendat päeva haige. Gripp minul, kes ma muidu üldse ei haigestu!Täna olen üksi kodus. Ütlesin, et mul on parem olla. Tegelikult ei ole, mul pole kunagi nii halb olnud. Tahtsin lihtsalt üksi jääda. Olen tüdinenud sellest, et keegi küsib kogu aeg, kuidas sul on, kas sa soovid midagi. See käib õudselt närvidele. Ma panin isegi ukse lukku tõendamaks, et mul on juba parem. Kohe, kui ema läinud oli, vajusin ukse juurde maha. See oli olnud suur pingutus. Nõrk naeratus: ma olen üksi! Istusin nii umbes veerand tundi, siis komberdasin tagasi voodisse. Ma olengi kogu aeg voodis lamanud.. Midagi muud ei jaksa teha. Pea on tinaraske, kõhus keerab, nina tilgub nagu kraan ning aeg-ajalt raputavad mind köhahood. Kui tore vaikus! Keegi ei küsi midagi. Jälle see tihane koputab. Üksi on tore, aga veel toredam on, kui keegi, kes pole selleks kohustatud, sind tähele paneb. Ma mõtlen, et see tihane ei pea valvama, aga ema tunneb mingit kohustust. Ta tuli vabast tahtest. Nii armas! Tore mõte soojendab mu südant. Tihane ei lõpeta. Vaatan teda. Ilus tihane. Ta annab mulle jõudu. Tunnen end juba tugevamana. Vaevaliselt ronin voodist välja ja rooman akna poole. Jah, just nimelt rooman. Olen liiga nõrk, et tõusta ja uhkelt püstipäi sammuda. Haiguse tõttu söön liiga vähe. Mõni minut hiljem istun akna all toolil. Tihane pole lahkunud. Teda vaadates tunnen, kuidas mu vaimujõud kasvab. Tasapisi tuleb hea enesetunne tagasi.

Õhtul, kui ema tuli, leidis ta mind, pea aknalaual, magamas. Aken oli lahti ning külm talveõhk tungis sisse. Kööki oli eksinud väike tihane, kes nokkis seal parajasti saiaviilu. Värske õhk muutis mind palju erksamaks. Kuigi ema üritas mind tekkidesse mähkida, sest külm talveõhk olevat mulle liiga teinud, tundsin end esimest korda haiguse ajal õnnelikuna.

Ja sellise asja eest sain ma kunagi auhinna.

Tukk

2006-04-08T22:46:00.000+03:00

Ma ütlesin päeval Heilile: "Kui me koju tuleme, siis lõikame mulle tuka." Tal oli meeles. Umbes kakskümmend minutit tagasi panin juuksed kinni, urgitsesin patsist paar salku välja, tegin need märjaks, läksin Heili tuppa peegli ette. Heili tahtis mu juukseid küünekääridega lõikama hakata! Viimaks lõppes asi sellega, et ma lõikasin ise endale tuka. Suurte kääridega. Heili ei julgenud mulle mingit asja pähe lõigata. Lõikasin. Ja vaatasin peeglisse. Järgmine minut möödus Heili voodis naerdes ja lõuates. Kui ma taas peegli ette end vedasin, leidsin, et polegi nii hull. Natuke kahtlane, aga ma olen ise ka kahtlane, nii et pole hullu. Ja kui see mulle ei meeldi, siis võtan käärid ja teen sellest midagi uut. Kunagi panen siia pildi ka (:

Minu nimi on Lola

2006-04-08T22:19:00.000+03:00

Sobrasin oma vanades failides ja leidsin sealt mitmeid, mida võiks pärliteks nimetada. Kunagi puudusid mu kujutlusvõimel sootuks piirid. Ja kõik kirjatööd on erinevad. Praegu kirjutan enda arust liiga ühenäolist kraami. Aga kõigi nende failide hulgast leidsin ühe, mis kandis pealkirja "IQ". Olin kunagi mingi testi sooritanud. Seal oli minu lingvistiliste ja matemaatiliste võimete kohta nii mõndagi toredat kirjas, kuid nende all.. Ma ei tea, mida see seal tegi, aga seal oli kirjas, kes ma olin eelmises elus.

Vot nii: In your last life you were a sultry leopard named Lola. You were a showgirl, with yellow feathers in your hair and a dress cut down to there. You would meringue and do the cha-cha. And one night at the Copacabana (the hottest spot north of Havana), you fell in love with Tony, the handsome bartender. Tony fought Rico (he wore a diamond) for you and won. The two of you grew old and happy together, joyfully dancing your lives away at the club to the soulful tunes of Barry Manilow.

Metsik, või mis?

Ase P = Pesa

2006-04-08T01:19:00.000+03:00

Ma leidsin endale ka ometigi pesa. Minu pesa asub suures toas väikse diivani peal. See on see kahekohaline diivan. See, mille peal on kassi magamiskorv. See, kus on tavaliselt suured ajalehehunnikud. See, mille juures on telefon ja meie tore põrandalamp.

Kolisin täna raamatute ja vihiku ja hariliku ja pastakaga sinna. Mulle sobib. Oma toas on ka pesa, aga ainult siis, kui mitte kedagi peale minu toas ei ole. Mul ei saa mingit pesatunnet tekkida, kui Heili samal ajal Simsi mängib. Loogiline. Pesaks muutub voodi umbes sellistel kellaaegadel nagu praegu. Ja hommikuti. Hommikuti, kui kõik magavad, ning ainult kass ringi sahistab.

Ei võta minu pesa ära. Minu uut pesa. Mina ei luba. Panen käed risti, toetan selja vastu kappi, istun põrandale ja ütlen: "Mina ei luba!". Ütlen seda väikse lapse jonnakusega. Ütlen samamoodi, nagu ütlesin: "Ma saan õe!", sest ma ei tahtnud venda. (:

Kingal oli habe muhvi sisse ära peidetud!

2006-04-07T19:47:00.000+03:00

Kuulsus võib tabada igaüht, kes on midagi ära teinud. Midagi suurt. Midagi olulist. Näiteks võib kuulsaks saada väikse linnakese päästmisega. Nii juhtus naksitrallidega. Nad päästsid esialgu linna kasside küüsist, seejärel tõid kassid tagasi ja päästsid rottide hirmuäratavast haardest.

Kuulsus väikelinnas on ahistav. Väikelinn on väike. Seal on lihtne 3 kummalist mehikest märgata.

Raamatust (R): "Huvitav, miks kõik meid nii kangesti vahivad," muutus Muhv rahutuks.
Kingpool kehitas õlgu.
"Nad ajavad meid vist kellegagi segamini," oletas ta.

Nii ei lasta neil näiteks rahulikult kohvikuski istuda. Inimesed puurivad neid oma pilkudega. Nad ei suuda mujale vaadatagi. 3 päästjat täidavad nende mõtteid. Võimalik, et sellises väikeses linnas pole ammu midagi põnevat juhtunud ning linlased haaravad igast võimalusest oma elu sisukamaks muuta suure innukusega kinni. Neil on igav. Nagu meilgi siin Haapsalus. Siis, kui on talv. Siis, kui on koledad ilmad. Siis, kui teatris mitte kui midagi ei toimu. Siis, kui pole suvi. Siis tahaks kohe midagi paremat.

Ise pole naksitrallid oma kuulsusest teadlikud. Nad ei suuda uskuda, et inimesed NEILE tähelepanu pööravad. Selles väljendub nende lapselik puhas mõtlemine. Tõepoolest, nad on nii siirad ja vahetud. Võluvad.

Inimesed ei suuda oma imetlusobjekte rahule jätta. Nad muutuvad aina julgemaks. Nad tellivad naksidele kooke ja limonaadi ning maksavad nende eest ise. Nad tellivad tohutult. Keegi ei taha teisele tellijale alla jääda. Vaesed naksid söövad end lõhki. Ja veelkord lõhki.

Aga enne veel.. Üks naine suutis juba Muhvi ja Kingpooli ahistada.

R: Samas läks lugu veelgi hullemaks. Ootamatult haaras naine äkki Muhvi oma käte vahele ja hakkas teda vaimustatult mudima.
"Oh sa mu pisikene!" rääkis ta sinnajuurde, "Sa oled nii pehme ja armas, las ma ometi kallistan sind, las ma ometi hellitan sind natuke!"
Ta sügas Muhvi kõrva tagant ja lõua alt, silitas nii päri- kui vastukarva ning väntsutas igal muul viisil.
Muhv oli näost tulipunane ja higistas kõvasti. // ....
...// Kuid nüüd juhtus midagi päris ootamatut, midagi päris pöörast. Kostis ehmunud kiljatus ja naine laskis välkkiirelt Kingpoolest lahti. Naeratus oli tema näolt ühe hetkega minema pühitud, ta paljal käsivarrel võis aga selgesti märgata tillukeste hammaste tillukesi jälgi.

Vot, Kingpool oli julgem, tema hakkas vastu. Muhv on nii hea ja südamlik. Ja see on nii tohutult armas, kui ta iseendale kirjutab. Ta on üksik hing, kes igatseb tähelepanu ja hellust, aga mitte sedasorti, nagu see naine pakub. Ei, kuulsuse maiguga tähelepanu ei sobi.

Edasi läheb lugu nii, et naksid kasutavad silmapilku, kui inimeste tähelepanu on hajutatud, ja põgenevad kohvikust. Neil on kõrini. Kõrini kookidest, limonaadist ja neist pilkudest! Pilkudest, mis oma intensiivsuse tõttu põletavad. Tegelikult muutub olukord veelgi hullemaks. Austajad hakkavad autogramme nõudma. Esimese autogrammi annavad nad toredale noormehele, kes ilusasti palub. Aga teised ei taha ju ometigi ilma jääda! Peagi on nad inimmassi sisse ära uppumas. Keegi ei kuule nende karjeid. Keegi ei aita välja.

R: See oli ränk töö, rängem, kui oleks võinud arvata. Ning mis kõige hullem - selle asemel et väheneda, kasvas inimkobar naksitrallide ümber üha suuremaks. Nii mehi kui naisi, nii päris väikesi lapsi kui ka vanadusest värisevaid rauku tuli aina juurde ja juurde. Kõik nad trügisid ja tunglesid. Kõik nad ihaldasid autogramme.

Kingpool on kaval. Ta teeskleb minestust. Sammalhabe ja Muhv hakkavad teda haiglasse viima.

R: Vaevalt oli Muhvi auto parkimisplatsilt minema sõitnud ja esimesele ettejuhtuvale tänavale keeranud, kui Kingpool välivoodil äkki istuli tõusis.

Kavalus. Kavalus aitab kuulsuse eest põgeneda. Aga millalgi saab kavalus otsa ja siis on jama. Ja millalgi ei viitsigi enam peituda. See on tüütav. Iga kavalus nähakse tavaliselt kunagi läbi ja siis on asjalood kehvapoolsed. Siis tuleb jälle uus kavalus välja mõelda, aga kaua sa ikka neid uusi ja uusi välja nuputad. Aju väsib ka ära. Kavalusesoon ei ole ju siiski lõputu.

Ma hakkasin praegu mõtlema, et kas ma ise käituks kuulsuse saabudes umbes samamoodi kui naksid. Kas mul saaks ka nii kiiresti kõrini? Usun küll. Ma ei tahaks sellist kuulsust. Ei tahaks, et keegi iga mu liigutust jälgib. Ei tahaks autogrammide järele janunevat rahvamassi. Ma upuksin nende sisse ära. Jube.

Ma tahaks natukene kuulus olla (:

Otse matemaatika kontrolltöölt

2006-04-07T17:09:00.000+03:00

Oli töö. Möö-öö. Tore töö. ÖööÖööÖ. Öölane, ööbik, ööbija, öömaja, öösärk, öökull, öömüts, ööpott, ööinimene, öölembus, ööhirmud, öine!

Ma joonistasin natuke. Siis, kui töÖööÖööÖ valmis oli. Ja kirjutasin ka. Aga selle, mille ma kirjutasin, riputan varsti oma uude blogi üles. Ma teen uue alajaotuse. Nende asjade jaoks, mis on tekkinud kuskil mujal kui siin arvuti taga. Nende jaoks, mis on tekkinud minu vihikus, mis kunagi oli ladina keele vihik. Kunagi ammu, kui ma veel aktiivselt ladina keelega tegelesin. Suvel võtan end kätte ja teen seda taas. Mhmh. Aga nüüd kirjutan ma sinna igasuguseid pähetulevaid uitmõtteid. Imelik-imelik, millegipärast oli see mul ajaloo tunnis pidevalt lahti. Ja mõte jooksis. Inglise keeles ka!

Vihik on mul olemas alates eilsest.

Siis veel see, et üritasin täna selle Laari juurde minna. Arsti juurde muidugi. Mart mind ei huvita. Ma ei kavatsegi ju Meriloo juurde minna. Ta on mees. Ma ei taha endale mehest perearsti. Head tädid (tätud!) seal Peretohtris küll, saadavad noore tüdruku (naise???) meesarsti juurde, sest neil endal on nimekirjad täis. On see minu süü, et mul perearsti pole? Tõepoolest. Igatahes, tegin Laari ukse lahti ja panin selle kohe kinni ka. Mu mõistus ütles: "EI!" ja ma läksin minema. Ma lihtsalt ei tahtnud sinna minna. Võib-olla olen ma hetkel arstidest liiga tüdinenud. Jajaa, ma pole nende juures eriti käinudki, aga juba on kõrini. Juhtub ka nii.

Kui see kõik niimoodi edasi läheb, et ma ei suuda mitte kuhugi minna, siis lähen ma lõpuks Tallinnasse. Selle perearsti juurde, kes mul olemas on. Mis sest, et ta on Tallinnas, vähemalt on ta olemas. Ja kurat võtku, palun suunaku mind siis neuroloogi juurde lõpuks ometi!

Helistasin eile issile ja ta rääkis mulle ühe loo. See päev, mil ma sain 9. See oli jube päev, ma mäletan küll, kuidas me Tammes hästi vaikselt toas pidime istuma ja teesklema, et meid pole kodus. Emme ei tahtnud, et issi tuleks. Issi oli mitu tundi ukse taga, lasi kella ja koputas. Mul oli nii jube. Lõpuks võttis ta koridoris elektri ära. Me ei saanud enam vaikselt telekat ka vaadata. See olin vist mina, kes lõpuks ukse lahti tegi. Ma arvan, et issi oli tol ajal veel meremees ka. 2 nädalat tööl, 2 nädalat puhkust. Ja kui kurvad võisid olla need 2 nädalat, kui ta pidi üksi Tallinnas olema. Ja kui harva ta sai meid näha! Ja kuidas me pidime end issi autos tagaistmel varjama, et emme ei näeks, kui me mööda sõidame. Ja kuidas me valetasime, et olime kahekesi õues, kuigi tegelikult käisime issiga salaja muuseumis. Ja kuidas ta ei jäänud kunagi ööseks. Läks alati õhtul ära. Ja kui mina ukse lahti tegin, siis oli juba õhtu. Umbes 6?

Ja ülejäänud aja ma lihtsalt nutsin. Issi tõi mulle sünnipäevaks ilusa punase jalgratta ja emme viskas selle trepist alla. Sellest ajast saati oli mu ratta kell katki. Ja emme tahtis ratta veel rõdult alla visata. Me elasime 5. korrusel. Ta arvas, et poisikesed saaksid väga õnnelikuks, kui leiaksid õuest ratta juppe. Ja emme on tordi prügikasti visanud ja Heili on siis seda sealt salaja söömas käinud. Issi tõi emme arust alati liiga palju süüa. Ja emme virises. Virises palju, kuigi ta ise mitte kui midagi tuua ei suutnud. Ma ei tea isegi seda, kui palju ta üleüldse oma elu jooksul tööd on teinud. Natukene. Ainult natukene. Ja ma vihkan seda, kui keegi küsib, MIKS mu ema tööl ei käi. Ei käi ja kõik. Suu kinni.

Kui emme oli ratta trepist alla visanud ja issi oli lõpuks tuppa saanud, sidusin mina rätiku ümber pea ja rääkisin, et pea valutab kohutavalt. Seda rääkis mulle issi eile telefonis. Seda osa ma ei mäleta. Ma mäletan hirmu ja ärevust ja ratast. Kena sünnipäev, või mis? Psühhotrauma, nagu ütles issi. Ma sain psühhotrauma. Kas see ongi mu peavalude põhjus? Täiesti pekkikeeratud lapsepõlv???

Piigalaps ja poeglaps ja vanamees ja Lemme ja Lonni

2006-04-06T21:47:00.000+03:00

"Nad ehitavad nagu mesilased, aga neil ei ole mesilase silmi. Ja sellepärast nad omaehitatud tarudes eksivad ja käivad nagu pimedad ringi."
Erni Krusten

See tsitaat on nii sügav, et ma upun sellesse.

Nii lõppeb see näidend, mille põhjal ma pean analüüsi koostama. Analüüsieksam! Alguses tundus see liiga kummaline ja isegi mõttetu, aga lugesin selle just uuesti läbi. Seekord mõttega. Leidsin, et see on ikka päris sügava sisuga asi. Ja ma leidsin palju huvitavaid fakte. Milline kaval peitmine! Milline ülesehitus! Ja mul tekib tunne, et MINA siiski ei oska näidendit kirjutada. Nii läbimõeldult kohe kindlasti mitte. See on meistriteos, mida ma praegu loen. Mis siis, et ma ei tea isegi pealkirja. Selle pean ma ise välja mõtlema. Analüüsi esimene punkt: pealkiri. Kui pealkirja pole antud, tuleb see sisust lähtudes ise välja mõelda.

Teater

2006-04-06T20:46:00.000+03:00

Eile oli väga mõnus tund. Pool tundi passisime niisama. Mina tegin bioloogia ülesandeid (geneetika, oi kuidas mulle meeldib!), jõudsin arusaamisele, et selles ülesandes oli ühel naisel raudselt armuke, sest nad poleks ealeski sellist last saanud. Täna sain koolis teada, et Muumi, tore tädi, oli meile ühe asja valesti öelnud.

Me joonistasime ka. Ja minu ostetud kaeraküpsised said kiiresti otsa. Need olid head. Reelika ostetud küpsised olid ka head. Ta ostis 1.20 eest. Hehe. Aga ta sai umbes 5 küpsist isegi! Vägev. Anneli tegi tabelit ja statistikat. Ta arvutas välja meie keskmise vanuse, jalanumbri, laste arvu peres, loomade arvu, pikkuse. Midagi oli veel. Nalja pärast oli ka meie keskmine IQ. Tegelikult ei teadnud mitte keegi oma IQ numbrit. Noh, mina tean, mis see mul aasta tagasi oli. Ja see oli väga lampis asi. Ja lapsi meil endil ka pole, nii et see arv (kui palju MEIL keskmiselt lapsi on) tuli ka imelik.

Paar tsitaati.
Kui Anneli arvutas aukude arvu...
Anneli: "Janari, mitu auku sul on?"
Janari: "Missuguseid auke?"
Silja (mina): "Ikka neid auke, kust sa mingeid asjasid läbi riputad!"
Anneli: "Käi ära, Silja, sa oled nii rõve täna!"

Koduloomade hulka arvutades..
Janari: "Ma olen iseenda koduloom."

Rekordite raamatut plaanisime ka. Seda SEE teatri oma. Ja me teeme selle ära. Lähme tänavale inimesi kallistama. Kostüümides.

Ma taipasin eile õhtul veel seda asja, et ma olen 18 ja võin abielluda. Abiellume?

Kuulsus=veidrus?

2006-04-06T20:35:00.000+03:00

Elvis ei olnud esimene mees, kes tüdrukud kiljuma pani. Seda suutsid juba ammusemast ajast pärit muusikamehed. Paganini kontsertidel minestati. Kui ta mängis midagi eriti dramaatilist, siis lasi ta ruumi hämaraks teha. Kui valgus tagasi oli, võis näha minestanud inimesi. Kontsertisaal meenutas sõjatandrit. Haha. Ja mehed minestasid ka. No näed, milline imelisus.
Ferenc Liszt oli mõnes mõttes ägedamgi. Kui tema käed klaveriklahvidelt tõstis, siis võis ta ise ka ära minestada. Üliandekas, ütleks ma selle peale.
Paganini oli veel selline tüüp, kes enne kontserti oma viiulil keeli saagis. Kolm keelt saagis õhemaks, nii et oli kindel, et need kontserti käigus katkevad. Nii mängiski ta mitmed lood lõpuni vaid ühe keele peal. Ja ta oskas seda.
Ferenc Lisztile tuli palju kirju. Oi-oi, kui palju. Ma arvan, et minu tuba neid kõiki ära ei mahutaks, aga tegelikult mul mingeid arvandmeid ei olegi. Igatahes.. "ujuda" saaks selle hunniku sees kohe kindlasti. Millegipärast tahtsid paljud austajad tema juuksetutti saada. Mees ei tahtnud oma austajaid alt vedada ja ostis endale koera. Ja vaimukas oli ta kah, nagu välja tuleb! Koer!! Selle peale annab tulla.
Kunagi saan ma nii kuulsaks, et pean ka endale suure koera ostma. Pikakarvalise. Lassie? Puudlit ma ei osta. Võib-olla ei osta ma üldse koera. Võib-olla lähen ma kodutute loomade varjupaika ja võtan endale koera. Selleks, et head teha. Ja kõik armastavad mind. Ma tean, et kõlan nagu väike laps, kes elust mitte kui midagi ei tea ja valjuhäälselt kuulutab, et temast saab maailma president või midagi sellist, aga mulle meeldib nii mõelda. See kõlab nii armsalt. Koer! Ja kasse armastan ma üle-üle-üle kõige!
Vaat, mida kõike muusikatunnis teada saab! Peaks endale ka selle toreda raamatukese soetama. "Klassikaline muusika võhikutele". Liiga palju põnevaid asju tundub seal sees olevat.
Ja kas mul on täna blogimistuju või mis? Liiga palju on siia sisse kuhjunud. Ja ma ei saa isegi normaalselt tänaval kõndida. Blogilaused trügivad pähe. Oeh.

Peaaegu miksivaba postitus

2006-04-06T20:21:00.000+03:00

"Miks?"

Ei, palun ära küsi seda küsimust. Mitte keegi ärgu küsigu seda küsimust. See küsimus on lämmatav. See küsimus on väikeste laste lemmik. Aga mis siis kui küsiks hoopis nii: mille pärast? kuidas?
Ainult mitte seda sõna. Ma väldin seda praegu. Täna. Jah, täna oli seda liiga palju. Jah, Alisa, ma saan aru, et sa ei saa kõigist asjadest aru ja tahad seletust, aga mina ei saa ka ju aru. Ja ma ei oska seletada. Mõte on sageli abstraktne. Ja kuidas sa teed teisele inimesele neid abstraktseid asju selgeks, mis su enda peas ringi uitavad?

Tõepoolest, tegelikult on mul praegu tunne, et mu pea on liiga täis. Nii, miski peaks lahkuma. Ei, ei, ei! Jääge kõik siia, kunagi võib vaja minna! Kuigi mõnikord on tunne, et pea lõhkeb.

Ja seetõttu võibki kõik segamini minna. Eriti siis, kui tuled sina, Alisa, ja sul on küsimus. SEE küsimus. See, millele ma alati vastata ei oska. Sest ma pole ise selliste asjade peale tulnudki. Ma ei saa aru, kuidas sa kaevad ei tea kust august selle küsimuse välja. Tõepoolest ei saa aru. Või on nendega samamoodi nagu nende mõtetega, mis rahumeeli mu pähe kolivad ja asu ei anna?

Ma ei taha olla paha või midagi, aga loe enne keemia kontrolltööd õpikust kogu see osa läbi. Umbes nädal enne. Ja mõtle välja küsimused. Ja esita need mulle. Paberi peal. Ja sa saad ka vastused. Saad vastused, mitte ei pea kuulama seda ärritatud mõminat, mida need küsimused minus kümme minutit enne kontrolltööd tekitavad. Need ajavad mu pea segi. Panevad mind taipama, et ma ei oska tegelikult mitte kui midagi. Ja ma lähen hulluks.

Rahulolu iseendaga. Ka paljude aastate pärast (?)

2006-04-06T19:34:00.000+03:00

Nii, minu tänase päeva heategu: helistasin vanatädi Selmale ja soovisin talle palju õnne. Ta sai täna 85 aastaseks. Kõrge iga! Ja palju-palju õnnitlusi. Isegi Tallinna linnapea oli helistanud. Vau!

Ma ütlesin veel seda, et ei lähe homme Tallinnasse. Muidu oleksin kindlasti talle külla läinud. Kommikarbi ja lilledega. Ja heade soovidega. Ma tõepoolest tahtsin talle seda rõõmu valmistada, aga, aga, aga.. me ei lähe homme telemeedia ringiga telestuudiotesse kolama. Hoopis kahe nädala pärast. Siis lähen Selma juurde ja rõõmustan teda veelgi enam. Ma luban, et ma proovin väga palju rõõmu endaga kaasa tuua.

Vanainimestele polegi nii raske naeratust näole kutsuda. Hea sõna, väike külaskäik, telefonikõne, postkaart. Neile peab näitama, et sa hoolid. Et sind huvitab nende olemasolu. Ma loodan, et kunagi, kui ma ise vana olen, peetakse ka mind meeles. Loodan, et kedagi huvitab see, mida ma teen. Jah, ma tean, et võiksin rohkem vanaemal külas käia. Palju rohkem. Ta elab kõigest 200 meetri kaugusel. Ma proovin. Ma tahan olla parem.

Selma. Ma tahan olla umbes sama tegus kui tema või ehk tegusamgi. Tal on kirju minevik. Põnev-põnev. See tekitab minus ideid. Võtaks kaamera kaasa? Või pigem paberi ja pastaka? Kindlasti oskab ta mulle põnevaid lugusid jutustada. Selliseid, mida hiljem kuskil uurimistöös kasutada. Pealegi hakkan ma varsti üht õudusfilmi stsenaariumit kirjutama. Eesti mütoloogia. Kodukäijad. Mm. Äkki ta teab mõnda lugu? Jah, ma võtan märkmiku kaasa. Kasulik ühendatud headusega.

Ma tahan olla see tore vanaema, kes oma lastelastele sokke ja kindaid koob, ning muid toredaid asju ette võtab. Mina olen see, kes annab neile salajase koogiretsepti ja teeb seejuures hästi kavalat nägu. Mina olen see, kes parandab nende kirjandeid ja õpetab kirjutama (kui nad seda just ei oska). Mina olen see, kes teeb pai, kui lapselaps väsinud on. Mina olen see, kes armastab oma täiskasvanud lapsi ja saab nendega hästi läbi. Mina olen see, kes räägib oma lastelastele muinasjutte. Mina olen see, kes elab soovitatavalt Turbuneemes mere ääres ilusas majas (meie punane maja!!) ja naudib loodust. Mina olen see vanaema, kes läheb matkama. Ma tahan olla tegus ja kõbus. Iseasi, kui palju sellest korda läheb.

Ja mulle meeldib, et mul on hetkel jällegi ambitsioonid. Millegi poole peab ju püüdlema. Inimesel peab olema perspektiivitunnet.

Languse lõpp?

2006-04-06T19:20:00.000+03:00

Mulle tundub juba, et minu langus on lõpuks ometi läbi. Nüüd hakkab kõik paremini minema. Peab hakkama. Sest ma tahan, et oleks parem. Ma tahan olla sama tegija kui 2 aastat tagasi 9. klassis. Ei, võit pole mu elu eesmärk, aga siiski on nii hea tunne midagi saavutada. Teada, et oled millekski suuteline. 9. klassis oli kõik liiga tore. Ma ei teadnud midagi hirmutavast gümnaasiumist ja painavast kohustustekoormast, ma osalesin kõikvõimalikel kirjanduskonkurssidel ja noppisin auhindu: kõige põnevama näidendi eripreemia Nukuteatri näidendivõistluselt; esikoht naljade kogumise konkursilt; midagi oli minu arust sealt Põlvast ka; Ja ma ei kartnud eksameid. Üldsegi mitte. Ma tegin need kõik 5 peale ära. Ja ma olin vabariigi parim eesti keele olümpiaadil. Ma olin uhke keskastme võitja, kes ületas isegi endast aasta vanemaid. Ning meie mälumängu võistkond!! Me olime maakonna parimad. Võimsalt.

Ma suutsin nii palju. Ja ma polnud väsinud ega laisk. Ma olin noor ja energiat täis. Praegu tunnen ma ainult seda, et raske on. Aga samas.. see koorem on muutunud natuke kergemaks. Just sellest nädalast alates. Ma hakkasin jälle korralikult õppima nagu kunagi, kui ma veel tüdinud polnud. Jah, ma olen sel nädalal juba paar korda peavaluga magama heitnud, aga samas.. me saime mälumängus Lääne Elu eripreemia. Täna sain muusika kontrolltöö tagasi ja sellel ilutses kena-kena-kena 5+ ning sõna "Braavo!!" Ma vastasin täna vene keele jutustust, mille ma tunni alguses pähe õppisin ja sain jälle ühe särava 5. Keemia töö läks nii hästi, et ma saan päris kindlasti 5 ja suudan ehk kursusegi 5 saada, mis tähendab seda, et mu aastahinne tuleb äkki-äkki 5 ja see läheb lõputunnistusele ja, ja, ja... Ja siis pingutan ma järgmisel aastal samamoodi nagu praegu ja saan füüsika kah 5 ja bioloogias ei lase ka iseendal langeda ning lõpetan kuldmedaliga. Vahepeal olin ma kuldmedalist mõttes juba loobunud. Mõtlesin, et milleks pingutada. Aga nüüd.. Nüüd olen ma taas ambitsioonikas. Ma tahan uuesti tunda võidu maitset, sest ma ei rahuldu 9. kohaga vabariiklikul olümpiaadil. Ma ei taha olla keskmine õpilane. Ma olen nohik. Ma õpin. Õpin korralikult. Ja ma tunnen end peaaegu terviklikult. Tervis on ka vaja veel korda saada. Aga sellest kõneleb 2. postitus.

Mu aastapikkune langus on läbi. Ma olen maganud ja pead valutanud, et tõusta uuesti. Tõusta tuhast ja hakata taas saavutama. Ma tean, et ema ütles mulle kunagi, et ma tahan liiga palju. Ta arvab, et ma tahan väga kuulsaks saada, et ma tahan tähelepanu. Jah, ma tahan tähelepanu, aga teatud määral. Enda arust tahan seda mõistlikes kogustes. Sest no tõepoolest, ma ei tahaks mingile "Kroonikale" intervjuud anda või nii ega tahaks, et mind fotograafid põõsast luuraksid. Ma tahaks, et inimesed mind nähes naerataksid ja pilke vahetaksid, üllatunud pilke. Ja ma tahan, et mõni neist inimestest korra end ümber keeraks ja mulle järele vaataks. Ma tahan kirjutada. Palju kirjutada. Ja mul on tohutult ideid, mida ma ealeski rakendada ei suuda.

Üldiselt on mul jällegi tunne, et ma kasvan. Kasvan päriselt suureks. Ma olen siiski täiskasvanu. Ning lõpuks ometi jõuab mu mõte ka eale järele. Ma tahan kõike ise teha. Ja ma tahan tööd teha ka. Ma tahan suvel Kanadasse minna. Tahan, tahan, tahan. Vanaema on seal. Ma võiksin lapsi hoida. Ja nendega mängida. Ja nende vastu hea olla. Sest tegelikult on nad toredad.

Tahtejõud on võimas asi, ma vaatan.

P.S. Selles postituses kirjutasin ma numbrid meelega numbritena, mitte sõnadega. Loen praegu Kurt Vonneguti "Hookuspookust". Ta kirjutas ka numbrid niimoodi. Nii on austavam või midagi. Ja mulle hakkas see täitsa meeldima.

P.P.S. Ma olen Vonneguti raamatust paar toredat/head asja välja otsinud ja harilikuga ära märkinud. Eks millalgi tuleb selle kohta ka postitus. Ehk postitan selle sinna: Sõnal on väärtus. Küllap annan teada.

2006-04-05T15:55:00.000+03:00

Maakera on ikka veel ümmargune ja peavalu ründab mind taas. Aga täna võtsin ma vastu tähtsa otsuse. Ma lähen arsti juurde. Rääkisin sellest emaga. Et siis homme või reedel lähen tüütan paari perearsti. Kui esimene pole nõus minuga rääkima, siis küllap teine ikka ära päästab. Asi on ju selles, et mul ei ole ametlikult perearsti. No tegelikult on ka, aga Tallinnas. Ja mul pole kunagi vaja ka läinud. Ma ei ole selline, kes gripi pärast arsti juurde läheks. Ma olen kodusravija, magaja, kuuma tee jooja. Ja teine tähtis otsus on seotud lõõgastumise ja iseendaga tegelemisega. Ma tahan joogasse minna. Üksi kodus ei viitsiks ma eriti kaua sellega tegeleda, ma tean, et tahtejõud saab otsa. Aga grupis oleks nii, et ma satuks joogast hullemasse vaimustusse ega suudaks enam lõpetada. Ja mingil hetkel ma ei vajakski gruppi, mingil hetkel võiksin ma ise edasi minna. Ma räägin sellest Viljaga, kui teda järgmine kord näen. Täna??? No järgmisel esmaspäeval kindlasti, sest ma näen teda igal esmaspäeval. Imelik, aga nii ongi. Ja see juhtub enamasti Metsa poes. Ma tahan olla terve. Tahan. Ja ma vihkan oma peavalusid. Ikka veel.

Ja täna võeti ARK-is telefon vastu! Teisipäeval siis koos Ljuda ja Helenaga teooriaeksamile. Kell 9.00. Ma saan load! Kui ma just sõidueksamil käkki kokku ei keera...

Ja kõike seda kirjutades tekkis jälle see suure inimese tunne. Hea. Ma olen kuu aega täiskasvanu olnud. Mmmm.

2006-04-05T07:07:00.000+03:00

See, kes paneb mu peavalud kaduma, saab pai. Ja kalli. Pigistan pooleks. Tõsiselt. Mul on neist juba kõrini. Ja mulle ei meeldi arstid, kuigi varsti tuleb neid vist külastama hakata. Ma tahaks, tahaks, tahaks, et peavalud kaoksid ainult hea sõna ütlemisest.
Ja pange mind tundma lapsena. Ma tahan korraks olla väike. Nii väike, kui see beebi siin pildi peal. Tehke minuga midagi lapselikku. Mängime keksu?

Hommik

2006-04-05T06:44:00.000+03:00

Kolmapäeva hommik. Kell on vähe. Isegi Heili pole veel ärganud, aga ma arvan, et ta ärkab umbes kümne minuti pärast. Mina ise olen juba üle tunni üleval olnud. Õppisin füüsikat ja kirjandust. Eile oli liiga halb. Liiga halb. Jube oli. Ma vajusin koju jõudes (siis umbes kell seitse) voodisse ja magasin. Sest jällegi oli raskelt paha olla. Telemeedia ringis diivanil pooleldi magades kujutasin ette, kuidas ma lähen enne Larusesse minemist vetsust läbi ja lihtsalt oksendan. Nii rõve oli olla. Aga pidasin vastu. Ja magasin, magasin, magasin.

Tegelikult oli paar asja, mida tahtsin mainida.
Esiteks, Tamme tänaval on orav! Ilus orav. Eelmisel nädalal tulin koolist ja jäin männi all seisma. Vaatasin, kuidas orav ühelt puult teisele hüppas. Oh, ja ta oli ilus! Ma tundsin end nii hästi, kui seda oravat jälgisin. Eile rääkis Heili, et Tammes oli orav mööda majaseina roninud. Sein on seal ju krobeline. Ta kartis, et äkki ei saa orav sealt ära.

Teiseks, kass keeras jälle segi. Juba esmaspäeval ei saanud ma aru, miks olid minu voodi juures vanad sinised dressipüksid.. Oot..keegi helistas just alt kella??? Praegu? Keegi tahab sisse saada? Ei, mina ei viitsi vaatama minna. Aga need dressipüksid siis.. Eile, kui ma korra poole üheteistkümne paiku üles ärkasin, sain asjas selgust. Kass, väike otakas, tassis neid pükse rõdult minema. Mina ei tea, mis need püksid üldse seal tegid või nii, aga tema tassis neid tuppa. Hambus. Ja läks segi, kui need tema käest ära võeti. Loom. Piiks. Hea tüüp ikka.

Ja siis ei saa ma aru, miks Liina minu sukkpükse unes näeb!
Ja ma ei saa aru, miks ARK-is keegi telefoni vastu ei võta, kui MINA helistan! Ma tahan selle kuradi teooriaeksami ära teha. Ja lube tahan kah!

2006-04-03T21:56:00.000+03:00

Esimene korralik päev nohikuna ja mul on hää olla. Tõsiselt. Ma ei tahaks seda öelda, aga "I feel so fulfilled". Eks näis, mis kolmapäeval saab. Siis teen ma selle vana füüsika töö ära, mille ajal ma Tartus olin. Ja see peab hästi minema. Peab. Peab. Peab. Ja ma õppisin selleks täna. Ja ma tundsin end hästi. Keemiat õppisin ka. Ja ma tõepoolest ei teinud arvutit enne kaheksat lahti. Tubli. Asi edeneb. Ja mul on hea olla. Ja nüüd tahaks õmmelda.

Heili tegi mulle lokke. Mul on peas suur kahtlane pundar. Hommikul on see veel kahtlasem. Aga seniks.. Ma vist lähen magama.

Muide, elu on ilus. Vahukommid on ilusad. Ma ostsin väikse paki. Metsa poest. Ja me grillisime neid teatris, tähendab, panime põlema, mitte ei grillinud. See oli mingi eriliselt väärakas versioon vahukommidest. Kõik läksid põlema, põlema, põlema. Aga tegelikult oli maitse täiesti normaalne, kuigi meenutas vahepeal nätsu. Ja siis me joonistasime. Kaelkirjakuid. Haha. Ja lilli. Ja niisama asju. Ja ma sulatasin rasvakriite ja mäkerdasin sulanud rasvakriitidega paberit. Ilus. Armas. Maris rääkis oma reisist. Heh, tal varastati kõik asjad ära. Tegelikult on see nõme. Tõsiselt. Umbes nii, et viimasel ööl lihtsalt.. videokaamera, digikas, sülearvuti..kõik läksid.

Ja me tegime Rita asja kah. Etüüde. Palju etüüde. Kahtlaseid etüüde neist õpilastest/klassikaaslastest, kes meile närvidele käivad. Mnjah.

Muide, ma ikka armastan SEE teatrit.

Naerata oma varjule ja ta ehmub

2006-04-03T00:27:00.000+03:00

"Mu rada on täis ohtusid ja varje"

Aiatee, metsatee, kõnnitee, asfalttee, kodutee, koolitee, maatee, kruusatee, liivatee, kivitee.. Me kõnnime oma elus paljudel teedel. Need teed on erinevatest materjalidest valmistatud. Need teed viivad erinevatesse paikadesse. Teede kaudu võib minna ükskõik kuhu, sest mingisugune tee viib igale poole. Olgu selleks siis kas või umbtee. Aga on üks tee, millel me otseselt ei kõnni, aga mis on siiski kõige tähtsam. Elutee. Elukäik. Elu. Elu võib analüüsida mitmeti. Retkena, sündmusena, mõttekäiguna. Mina võtan seda teena. Tee, mille kujust sul endalgi aimu ei ole. Tee, mis väändub ja käändub, nii, nagu ise heaks arvab, aga mille käänakuid saab nii mõnelgi korral endale meelepäraseks keerata.

Tee on täis üllatusi. Üllatusi ja ootamatusi. Need võivad osutuda nii meeldivaiks kui ka kõige jubedamateks asjadeks. Elutee üllatused on suurimad üllatused, sest neid oskab kõige vähem oodata. Kui kodutee puhul on teada iga puu ja põõsas, mis ette jääb, sest seda on lihtsalt nii palju kordi käidud, siis eluteel kõndides sellist ettevalmistatust ei ole. See on nii, sest seda ei saa mitu korda läbi käia. Igaühele on antud ainult üks kord. Ainult üks kord ja ainult üks rada. Oma rada. Ja seda mööda tuleb käia, meeldigu see või mitte.

You wanna follow something
Give me a better cause to lead
Just give me what I need
Give me a reason to believe

(Thank You For The Venom, My Chemical Romance)

"Sa tahad järgida midagi
Anna mulle parem põhjus juhtida
Anna mulle, mida ma vajan
Anna mulle põhjus uskuda"

Selleks, et sellel teel kõndimist jätkata, on vaja põhjust. Põhjust edasi minna. On vaja põhjust, mis annaks inimesele usku. Usku, et ta suudab need ohud ja varjud võita. Sest neid on palju. Ja need on alati seal. Need ei lähe kuhugi. Ja neil pole kuhugi kiiret ka. Ja me kardame neid. Kardame ehk isegi ilma põhjuseta. Kuid kui keegi pakub abi nendest võitusaamisel, lükkame ta ära. Mitte alati, aga siiski liiga sageli. Sest tundub, et saame ise neist jagu.

Leave me alone
It's nothing serious
I’ll do it myself
It's got nothing to do with you
And there's still nothing that you could do

(Cave, Muse)

"Jätke mind rahule
See pole midagi tõsist
Ma teen seda ise
Sel pole teiega mitte midagi pistmist
Ja seal pole siiski midagi, mida te saaks teha"

Tegelikult ei julge ma neile ohtudele ja varjudele üleüldse vastu astuda. Ma kardan nendega võidelda, kuigi võib-olla ei peaks ma nendega ealeski võitlema, kui ma neid kas või hetkeks silmitseksin. Ehk ehmuksid nad minu kindlameelsest ja veendunud pilgust ning pageksid igaveseks? Selles asi ongi, et ma ei julge tagasi vaadata. Just nimelt tagasi, sest ma tean, et nad on mu taga. Nad tulevad mõnikord päris lähedale ja näpistavad. Ma ehmun, aga ei vaata siiski tagasi, sest kardan, et kui ma seda teen, saan veel valusamalt haiget.

„My shadow is only one to watch beside me.."
(Boulevard Of Broken Dreams, Green Day)

"Mu vari on ainuke, kes mind tagant jälgib.."

Tegelikult ei ole seal midagi nii hullu. Ainult minu enda vari. Ja teda kardan ma kõige rohkem. Sest vari on osake mu endast. See tume osake, mille olemasolu ma pigem maha vaikiksin. See, millest sosinalgi ei räägi. See mõtteline vari, sest seda päikese käes tekkivat varju pole vaja ju karta. Kõigest loomulik asi. Kõigil tekib vari ja me näeme teiste varjusid ka. Mõttelisi varje me ei näe. Mõttelised varjud on teistsugused. Nad pesitsevad teiste eest varjatud kohas. Ja nad piinavad. Kummitavad isegi.

"Kui sa teravasti, tasa kuulad,
kuuled õhus nagu kahinat,
kuuled üleval mu pea kohal
nagu linnutiiva sahinat."

(Must lind, Ruja)

Vari ilmub erinevatel kujudel. Isegi linnuna. Ja ta on kogu aeg minuga kaasas olnud. Ja ta ei lähe ära. Ei lähe. Igatahes mitte enne, kui ma ise end ringi keeran ja talle selgesõnaliselt ütlen: "Mine ära!" Aga minus pole julgust. Veel ei ole. Ja samas.. Kas ma läheksin siis veel edasi, kui mu taga poleks ähvardavat tumedat varju? Kas ma läheksin niisama edasi? Kas ma ei vajaks taganttõukamist? Ohtu? Ohtu, mis sunniks mind kiiremini liikuma. Kas ma ei tunneks puudust sellest "kuklatundest", et keegi või miski on seal? See paneb liikuma. Edasi, edasi, edasi. Ja ees peab ka midagi olema. Midagi ahvatlevat. Midagi, mille poole püüelda. Ja samas uued ohud, mida ma veel ei aimagi. Sest kui nii ees kui ka taga on tühjus, siis on kõik sootuks mõttetu..

"Nemad istusivad toolile
ja mõtlesivad järele
ja vaatasivad ette ja taha.
Ja taga polnud midagi
ja ega eeski olnud
ja nõnda nemad surivadki maha."

(Plastiliinist jänesed, J.M.K.E.)

Seepärast peavad varjud olemas olema. Ilma nendeta poleks hirmu. Ja millegipärast on maailm selline, et selle liikumapanemiseks on tohututes kogustes hirmu vaja. Hirm maailma ees, hirm oma varju ees, hirm iseenda ees. Kui ma kunagi olen kaugele jõudnud, siis ma vaatan korra üle õla ja naeratan oma varjule. Ja ta ehmatab veidi, sest ta poleks iial uskunud, et ma talle otsa vaatan, veel vähem naeratan. Ja ta polegi enam nii kuri. Ja mina lähen edasi. Ja ma olen võitnud iseenda. Ja ma olen rahul. Ja ohud madalduvad minu ees muruks.

"This time I m really thinking through,
All the steps that I will take
To conquer myself again. "

(Hard Labour In 1986, Paingreed)

"Ja sel korral ma tõesti mõtlen läbi
kõik need sammud, mis ma astun,
et vallutada veelkord iseend."

Ma kardan oma peavalusid

2006-04-02T08:00:00.000+03:00

Eilne päev oli imelik. Ja veel imelikum oli kell üheksa juba voodis olla ja peaaegu et.. magada. Ja pea oli lõhkemas. Mina ja peavalud. Me kuulume ühte. Ei möödu ühtki nädalat peavaluta. Ja ma vihkan seda. See on valus. Kui ma ära väsin, hakkab tavaliselt pea valutama. Ja süda on paha. Ja ma võin oksendada. Ja ma pean magama, sest muidu ma terveks ei saa. Eile lõpetasin ma samamoodi. Ja ma absoluutselt ei viitsinud poole kümne paiku kuhugi minna. Kui pea oleks korras, siis kohe kindlasti. Siis oleks võinud ükskõik kui kaugele minna. Aga peavalu.. Ma tunnen aina enam hirmu. See pole enam normaalne. Ma olen teinud netis igasugu teste. Arvatavasti pingepeavalu. Aga see pole siiski normaalne. Jah, ma lähen millalgi arsti juurde. Ma olen selle peale mõelnud. Ja mõelnud. Ja mõelnud. Ja ma lähen. Aga ma ei tea veel täpselt millal ja kuidas. Ma pean minema.

"Let`s make these two hearts beat faster, faster.."
Jah, mu süda võiks kiiremini lüüa. Vahetevahel. Põnevusest! Sure, rutiin!

Kuidas silmadega kuulata?

2006-04-01T20:48:00.000+03:00

Unusta ära, et need kaks asja põskede kohal on silmad. Unusta see täiesti ära. Lepi tõsiasjaga, et need on nüüdsest peale kõrvad. Ja unusta ära, et nendega vaadatakse või nähakse. Võta omaks, et nendega saab ainult kuulata. Kui sa oled seda teinud, siis tee üks asi veel ümber. Mõtle uuesti, et need on silmad. Ja kuula. Tee silmad lahti ja kuula nendega.

Igatahes täna on väga sürr olnud. Liiga sürr. Ja ma ei ole eriti aprilli teinud. Ma rääkisin tõtt. Kogu aeg. Kell üksteist hommikul taipasin, et ma tahan täiega Tallinnasse. Läksin linna, käisin pangast läbi ja vahetasin kanada dollarid eesti rahaks. Lemmiku pood. Mahlapakk+küpsised+Kalevi uus shokolaad (see tume ja kirssidega, ei olegi nii hää, kui loota võiks). Taskurätikud A-st ja O-st, sest Lemmikus unustasin ära. Buss. Ja Mariana oli ka seal. Ma teadsin, et ta läheb täna Tallinna. Sõime tagaistmel küpsist ja lamasklesime. Rääkisime igasugustest asjadest. Linnanmäki, Soome üldiselt, sakslased, teatriklass, meie klass, autokool, Madis Jürgen, ajalehed, hääletamine, muusika jne. Tallinnas läksime lahku. Ma kondasin ringi. Virus oli hullem sagimine. See oli nii väsitav. Liiga palju inimesi ühe ruumalaühiku kohta! Helistasin oma telefoni punaseks, aga see kõik lõppes pangedega ja pingil salati söömisega. Annaliisa on arvatavasti uue numbri saanud, sest see POP-i oma on tal küll aegunud.. Ja mina just mõtlesin, et jesssss!!! Anna!!! Ta ütles mulle eile õhtul, et plaanib Tallinnasse minna. Kurat küll. Ja kogemata ma ka temaga ei kohtunud. Pekkis. Alinale helistasin viisteist korda kohe kindlasti. Ühe sõnumi saatsin ka. Mina küll aru ei saa, miks tema vastu ei võtnud! Mul olid nii ilusad plaanid, mis sisaldasid tema kodu ja vahukomme. Nii kahju. Pekkis oli. Ja Hanna pidi mingite tüüpidega kokku saama. Mitte minuga, teistega. Lõpuks, kui ma Apollo vastas selle künka otsas pingil passisin ja tukkusin, helistasin Maarjale. Tuli meelde, et ta pidi ka Tallinnas olema. Oligi! Ta lubas tagasi helistada, kui on emaga kohtunud ja aega leiab. Jehuu. Kui ma lõpuks ise helistasin, oli ta telefon väljas. Aku sai tühjaks, raudne värk.

Ja siis ma passisingi seal vanalinnas ja Viru lähedal. Apollost ostsin mõnusa riidest koti. Kaubamajast ostsin rohelised sukapüksid. Ja mul oli kopp raskelt ees. Kõigest. Arvasin, et Tallinnas on ehk põnevam, aga ei. Alati on seal hea, kus mind ei ole. Jehuu. Ja nii ongi. Lõpuks sürrisin end poole kuueks bussijaama tagasi. 17:50 läks buss. Ja Kumusse ma ei jõudnudki! Järgmisel korral. Kindlasti. Ja keegi mu pereliikmetest ei teagi, et ma Tallinnas käisin. Hee. Ainult need teavad, kellele ma pulli pärast helistasin. Telefonikõned olid umbes sellised: "Tsau, ma istun pingi peal." Ja kõik. Marelle ei saanud pihta. Ma olin sellised asjad aprillinaljadeks planeerinud. Vot.
Tukkusin bussijaamas ka.
Tegin veel ühe telefonikõne. Tegelikult kaks.

"Räägi midagi hästi imelikku!"
"Ma ei viitsi."
"Räägi midagi hästi imelikku! Täna on 1. aprill, räägi!! Ja muide ma olen Tallinna bussijaamas.."
"Kas see on aprill, või?"
"Ei..päriselt olen ka. Mul hakkas Haapsalus igav.." Naer teisel pool toru.
"..ja ma läksin Tallinna, aga siin oli ka igav. Sest kõik, kellele ma helistasin, ei vastanud või olid ära. Ja ma helistangi kõigile ja räägin, mida ma teen.." Jälle naer."Mulle pole keegi aprilli teinud. Sulle on?"
"Jah."
"Aga mul läheb varsti buss."
"Lähed siis koju?"
"Jaaaaah. Olgu siis. Ma olen imelik. Täitsa imelik. Tsau."

Midagi sellist oli. See oli üks telefonikõnedest. Ja vaene Alisa, kellele ma kogu aeg helistasin, ja raporteerisin..

2006-04-01T09:56:00.000+03:00

1. aprill.
Kas ma peaksin nüüd nalja tegema?

Vastan: ei tea. Küsid, kus pool. Vastan: ei tea.

Ei teagi vot. Nii on meil lood siinpool sood.

Mõttetu.

2006-03-31T19:54:00.000+03:00

Õues sajab vihma.
Ladistab.
Taevas on hall ja pilves.
Ja aina sajab.
Sajab.
Sajab.
Ja mina igatsen midagi teistsugust.
Pääsu hallist argipäevast.
Pääsu sellest hallist argipäevast, mis koosneb hommikul ärkamisest, väiksest einest, kooliminekust, koolis olemisest, kojuminekust, väiksest rammestavast unest, teatrist ja kodust.
See kõik on omamoodi huvitav, aga millegipärast ei rahuldu ma enam sellega. Ma tahaks midagi ilusat. Väikest veini ja taignarulli. Ja küpsetamist. Ilusat, ilusat! Ilusat õhtut. Seda, et kedagi poleks kodus. Rahu ja vaikust. Seda, et Heili ei viriseks mul kogu aeg kõrva ääres, et kui mõttetu olen ja et ma kogu aeg arvutis istun. Ei istu kogu aeg siin. Viimasel ajal lihtsalt tahaks pidevalt kirjutada ja teiste kirjutatut lugeda.

Ma tean, mida ma nüüd teen, kui blogimine tehtud. Ma hakkan õmblema. Seelikut. Sellest riidest, mis ma Tallinnast ostsin. Ja emme aitab. Ja ma loodan, et see tuleb normaalne. Ma tahan ju midagi teha! Midagi lihtsat ja armast. Midagi, millel oleks tulemus. Tegelikult võiksin mõne oma jutuvihiku võtta ja mõne poolelioleva jutu valmis kirjutada. Seejärel seda parandada ja võistlusele saata. Ma armastan oma jutuvihikuid. Ja ma armastan kirjutamisest krampi läinud vasakut kätt, sest ta on mu lemmik. Ja tema aitab mul neid fantaasialende kirja panna. Jah, ma armastan oma fantaasiat, mis on tihti nii etteaimamatu. Ja mulle meeldib oma lemmiktegelasi kannatama panna. Piinlema. Sest lõpuks läheb neil kõik hästi.

I´m doing my best to understand you..

2006-03-31T15:12:00.000+03:00

...is what this picture is saying. Her look says that. And he doesn´t understand. Maybe. And maybe he even can´t do it. She is doing her best. And she´ll always do. Because he means the world to her. And that`s the point.

Anyway, I just thought that I should practise English, because I havent´visited Alias forum for long time and that`s why I haven´t used it for too long time.. I mean, I haven´t used English. And then maybe those people from foreign countries who accidentally read my blog and so understand something, too.

It`s raining again and I don´t know what to do. Although it`s Friday, I don´t have any plans. Except..sitting at home. I feel like sitting at home anyway. Cause it feels so warm now. Yeah, maybe it`s so, because it`s raining outside. Probably. Hum. And right now I feel like playing Sims 2. And maybe I´ll take some new photos there and post them here. By the way, I know who is on this one. The woman is my sim Lady Capp and the man is Heili`s sim Macurio Kaulitz. At least it seems so.

Before I go..

"..sometimes she feels like dying,
she gets so sick of crying..."

//Extraordinary Girl, Green Day//

And I don´t want to claim, that no one understands me and I´m so miserable and so on. These lines just have haunted me all day long! And I can´t get over them!

Miks nad peavad sellised värdjad olema?

2006-03-30T22:00:00.000+03:00

Ma ei saa aru, mis mu perekonnal viga on? Miks nad on kõik sellised, nagu on? Näiteks praegu. Miks Heili ja ema ei võiks normaalselt läbi saada? Miks peavad nad mingi Heili kulmuneedi pärast kaklema ja nii valjusti lõugama, et mina magadagi ei saa? Selline jube uni on praegu. Täielik väsimus. Ja see, et ma päeval juba kolm tundi magasin, pole eriti aidanud.Ma ei saa aru. Ja need nädalavahetused. Kui issi tuleb siia... Emme on siis hoopis teine inimene. Ta näitab oma värdjalikku poolt. Ja ta korrutab kogu aeg, et issi mõjub meile halvasti ja paneb meile lolle mõtteid pähe. Nagu me ise oma peaga mõelda ei oskakski... Iga kord, kui ma tulen välja täitsa oma ideega, mis emmele ei meeldi, ütleb ta, et see on issi mõte. Et tema surus selle mulle pähe. Selleks, et mind emme vastu ässitada. Ei no tõepoolest!! Ma oskan ise mõelda! Päriselt! Oleks aeg sellest juba aru saada.Ja ma olen raskelt tüdinenud sellest, et mu pereelu kogu aeg metsas on. Juba sellest ajast, kui ma olin seitsmene. Või algas see kõik varem? Ja ma ei unusta siiani seda lõputut koolidevahetust.. ei ole normaalne õppida üks veerand ühes koolis ja siis uude kooli minna. Jah, õnneks toimus vahetus ainult kahe kooli vahel, aga.. ma maandusin alati samas klassis ja seisin vastamisi samade tuttavate nägudega. Ja nad kõik küsisid, miks ma taas nende juurde tulin. Ma ütlesin, et ema tahtis kolida. Ja mul oli paha olla, kui nad seda küsisid. Ja ma tahtsin, et nad kõik vait oleksid. Ja ma üritan unustada mälestusi Kunglast. Me käisime pargis puuoksi korjamas, et ahju kütta. Ja salaja käisime päeval issi juures dushi all. Siis, kui ta tööl oli. Emme ei lubanud muul ajal minna. Me oleks võinud elada nii hästi. Normaalses korteris. Issi juures. Aga emme ei tahtnud seal olla ja ta vedas meid igale poole kaasa. Ja WC asus Kunglas koridoris. See oli rõve. Seal oli palju kahtlaseid inimesi. Ja Kalamaja vana surnuaed oli lähedal. See park, kus võis puu sisse kasvanud riste näha. See koht, mis pimeduses oli ohtlik. See koht, kus ma tihti käisin.Ja ma proovin unustada Laagris elamist. Selle Reinu juures. Teda vihkasin ma kõige rohkem. Ma tean, et ebaaus oli teda vihata, aga ma vihkasin teda sellepärast, et ma pidin tema juures elama ja ta polnud issi. Heili kirjutas talle mingi kirja ka. Noh, ta oli umbes kuue-aastane ka. Kirjutas, et vihkab teda ja nii. Mina kirja ei kirjutanud. Ma seisin issi köögis ja tegin pannkooki. Reilika oli minu kõrval. Issi tuli koju. Ja ma ütlesin talle, et ma olen otsustanud Laagrist põgeneda. ühel päeval loksusin koos Reilikaga Laagrisse (pool tundi bussiga nr. 18!). Me üritasime kähku teha. Rein ja ta ema tulid koju. Ma peitsin Reilika laua alla. Jube oli olla. Mul oli suur hirm. Me võtsime need kilekotid, mis mul enne olid sinna jäänud ja lasime jalga. Bussiga. Õhtul ei saanud ma rahulikult issi juures magada. Emme tuli. Ja tahtis mind ära viia. Ma nutsin ja surusin end narivoodi nurka. Ma ei tahtnud, et ta mind kätte saaks. Ma kartsin teda. Ja siis tuli politsei. Issi kutsus. Sest emme oli kui segane. Ja ma mäletan isegi uduselt politseijaoskonda, kus issi tähtsa häälega oma ameti ütles. Ja seda, et ma tahtsin issi juurde jääda. Paar päeva oli rahulik. Siis tuli emme mulle kooli vastu. Ta tahtis, et ma mõneks ajaks talle külla tuleks. Õhtul ei lasknud ta mind minema. Ma karjusin ja lõugasin, aga sellest polnud abi. Ma pidin Laagrisse jääma. Kool oli kaugel. Ta tahtis mind mingisse haigesse Pääsküla kooli panna. Ei, ei, ei. Kalamaja Põhikool on minu oma! Mõtlesime välja uue plaani. Tähendab, täiskasvanud mõtlesid. Peale kooli ei läinud ma "koju" Laagrisse ega issi juurde, sest emme võinuks mind seal oodata, vaid jäin kooli pikapäevarühma passima. Minu arust oli Lenna seal. Tema tegi seda rühma. Ma kartsin kogu aeg, et emme tuleb... Hiljem olin Lenna kodus ja kui järele mõelda, siis mäletan ma isegi Gretat, keda ma siis tegelikult ei tundnud. Õhtul tuli issi mulle järele. Emmet ma ei näinud. Kõik tundus normaalne olevat. Mingil ajal oli emme jälle issi juurde tulnud. Ja paari nädala pärast olime taas Haapsalus. Mul oli siis neljas klass pooleli.. Kümnene olin. Ja neljanda klassi teine pool algas mul HG-s.Mulle meenub isegi esimene klass. Üks veerand Tallinnas, siis Haapsallu. Issi oli merel. Siis oli ta veel meremees. Tulid onu Sulev ja vanaema ja nii. Ja me panime asjad autosse. Sõitsime Haapsallu. Elasime Tammes ja vanaema juures vist ka. Issi tuli merelt ja mitte kedagi ei olnud kodus. Mul hakkab praegu temast nii kahju. Nüüd, kui ta on mulle sellest rääkinud. Ja ma usun, et tal oli valus, kui Heili oli väga väike ja ei saanud aru, mida ta räägib või teeb.. ja siis hüppas ta voodi peal ja ütles issile: "Mõrtsukas! Mõrtsukas!" Ise ei saanud ta midagi aru. Emme oli öelnud, et see on issi kohta õige sõna. Ja ma mäletan isegi seda, kuidas me kunagi õhinal rääkisime sellest, et tapame issi rotimürgiga ära.. Ema õhutusel. Ma ei saanud ise aru, mida see tähendab.Koolipsühholoog. Jah, seal olen ka käinud. Ma vihkasin neid külaskäike. Vihkasin sellest rääkimist. Ta küsis minu arust vastikuid küsimusi. Ja mulle ei meeldinud joonistada seda perekonnapilti. Ja ennast unustasin ma jah sinna paigutada. Ta käis meil kodus ka. Mul oli suur hirm. Ma olin 10-11 vist. Ja siis käis see okse-väki kohtuprotsess. Hooldusõigused. Kes kelle juurde elama jääb. Ma ei tea, miks ma ütlesin tol korral, et jään ema juurde.Praegu on selline tunne, et terve mu perekond võiks end põlema panna. Või tegelikult.. tahaks uuesti alustada. Puhtalt. Ma vihkan seda kõike. Ja ma olen hullult väsinud. Ja tegelikult on selline tunne, et leiaks ühe inimese, kes kuulaks ja kuulaks ja kuulaks, ja räägiks kõigist neist räpastest perekonnasaladustest. Ma ei tea. Ma tahan magada. Aga tegelikult mul ei ole ju masendust! Lihtsalt suur uni ja viha. Viha. Viha. Sest nad ei lasknud mul magada. Minu "tore-tore" perekond.Ja kõik need, kes arvavad, et mul on hullult tore elu ja ma võin endale kõike lubada, tõmmaku end oksa. Eesotsas Marellega. Sest ta on mulle pidevalt öelnud, et mul on tore elu. Käigu pekki.

Ja miks, kurat küll, see postitus üles ei lähe, ah??

Sa jätad iseenda tükke igale poole maha!

2006-03-30T19:37:00.000+03:00

Sinu nahalt lendunud rakud, peast ära põgenenud juuksekarvad, aevastusega õhku paiskunud ila, kiud riietelt, õhk, mida välja hingad...

Sa oled kõikjal oma selja taga. Kui sa taha vaatad, siis sa ei pruugi neid tükikesi iseendast märgatagi. Aga need on seal. Kõlab kahtlaselt. Tükid sinust endast. Brrr. Aga sellised mõtted tekivad mõnikord kooliteel.

Kuidas nad shokolaadi naudivad.

2006-03-29T23:58:00.000+03:00

Nad on sellised tüübid, kes ostavad head, aga kallist shokolaadi, et seda nautida. Shokolaad on nende maa-ilm. Nad ostavad selle shokolaadi ja lähevad ühe juurde. See üks on üks neist. Istuvad diivanile. Võtavad vana kulunud teki ja tõmbavad selle endile peale. Niisama. Otsivad telekast või videokassettidelt kõige nõmeda-ma või ajuvabama filmi, mida leida annab, ja hakkavad seda vaatama. Nad ei söö mitte midagi, vaid vahivad filmi ja ilastavad hiigelsuurt shokolaaditahvlit jõllitades. Isu on suur. Kui see tobe film on tund aega kestnud, võtavad nad shokolaadi ja hakkavad seda väga aeglaselt sööma. Vahepeal kallistavad ka ja söödavad teineteist. Ja seda ka, et nad armastavad teineteist. Ja tol hetkel maitseb shokolaad kuradima hästi ja üldse hakkab ühtäkki hea. Ja suva, et telekast tuleb ülimalt rõve film. Shokolaad ja nemad on ainsad tähtsad asjad ruumis. Vot.

Ma ostsin Metsa poest Geishat ja poolel teel teatrisse tulid sellised shokolaadised mõtted. Heh.

Vassu

2006-03-25T19:44:00.000+02:00

Ta lamas mu käte vahel teki sees. Ja oli külm. Ja oli kange. Ja varsti ei tundnudki ma tema pisikese südame tukseid. Ja ta muutus veel külmemaks. Silmadest tuli mingit eritist. Märjad silmad. Need vajusid tasapisi kinni. Heili rääkis telefonis issiga ja mina hoidsin teda süles. Külma merisiga hoidsin süles. Kurb. Pärast panime kaks küünalt põlema ja istusime vaikselt tema ümber. Kass ei saanud aru, mis toimub, ja hüppas mööda korterit ringi. Lõpuks hakkas ta aru saama. Ta tuli ja nuuskis. Näppis käpaga ka. Ja kui me Vassu karpi panime, siis muutus kass hästi närviliseks. Ta tegi kogu aeg seda karpi lahti. Emmet polnud kodus. Ma pidin minema. Elu läheb edasi. Edasi. Edasi. Panime karbi rõdule ja ma läksin. Heili ei julgenud teda puudutadagi. Ta oli kange. Suu oli natuke avatud. Kurb.

Vaatasin vanu videosid. Vassust oli nii vähe videosid. Oli üks, kus ta Turbus heina näris. Ja istus vankris. Niu. Ja selles videos ütles Heili: "Kui Vassut ei ole, on meil vähemalt video." See läks nii teemasse. Meie suure südamega pisike merisiga Vanessa Mops. Tadaa.

Ja niu-niu, kus on Triip?

Böö.

2006-03-25T01:23:00.000+02:00

"Selle ankeedi omaniku vanus ei ole määratud. Täiskasvanute kirjad alaealistele ja kasutajatele, kelle vanus ei ole teada, salvestatakse."

Selline tore kirjake siis reidis. Nagu välja tuleb, võin ma olla jube inimene. Äkki ma ahistan lapsi. Äkki ma olen ohtlik. Äkki ma ohustan neid lapsi ja kasutajaid, kelle vanus ei ole määratud. Ma olen ju nii kuri. Ma olen nii kahtlane. Mind on vaja karta. No kui selle meetodi kaudu mingi pervert või vägistaja või kes teab kes tabatakse, siis ma plaksutan. Ja naeran hästi kahtlast naeru.

2006-03-24T15:36:00.000+02:00

Tegelikult oli mul enne väga palju ideid. Päriselt. Ma ei luiska. Ei valeta. Ei mõtle asju välja. Mu pea oli täis mõtteid. Ja need mõtted meeldisid mulle. Ja ma tahtsin neid mõtteid avaldada. aga kuna mul neid mõtteid enam alles ei ole, siis jäävadki need avaldamata. Need jäävad peitu. Kusagile minu sisse. Ku hästi läheb, siis mingil hetkel poevad nad jälle välja. Aga siis pole need enam samad mõtted, siis on need natukene või isegi palju moondunud. Ma ei mõtle kunagi samamoodi kui hetkel. Mu ümbrus ei ole enam kunagi täpselt samasugune. Ma ei istu homme ehk arvutiklassis samas asendis ja Madikeni küpsised on homseks juba otsas ja Mihklil on uus mahlapakk. Ja ma usun, et siin pole ka aken lahti ja need jorsid on ka ära läinud. Need kolm, kes seal mingeid kahtlaseid asju teevad. Mitte, et ma ise kahtlaseid asju ei teeks, aga... Nemad on raudselt kahtlasemad. Mhmh. Kuulavad mingeid saateid ja värke ja üldse. Kui nad blogiks, siis oleks isegi normaalne.

Tegelikult taipasin ma just praegu, et sel postitusel pole suuremat otstarvet, kui minu blogimisvajaduse rahuldamine ja mulle juba aitab sellest postitusest. On aeg lõpetada.

Böööö.

2006-03-23T17:16:00.000+02:00

Mul on pealkiri. Ise ka ei usu seda jama, mida ma siia kirjutan. Ja siis on mu jalad märjad, ma sõin täna pitsat ja sõlmisin pensionifondi lepingu. Tuus. Ja ma olen Älisi juures. Vot nii on lood siinpool sood.

Peatu korrakski...

2006-03-20T10:20:00.000+02:00

...et kuulatada öö hääli. Peatu enne, kui jõuad oma koduukseni. Peatu pimeduses. Peatu üksinda. Ja kuulata. Proovi tabada väiksematki krõbinat ja kahinat. Proovi tabada pimedates tubades magavate inimeste hingamist. Seisa vaikuses ja kuulatades, kuni külm hakkab. Või kuni tekib hirm. Ja vaata enda ümber. Ette ja taha. Vasakule ja paremale. Ja vaata seda nii, nagu näeksid seda kõike esimest korda. Ja sul tekib tunne, et sa oled õudusfilmi peategelane. Sest õudusfilmide kangelased teevad nii. Nad peatuvad ja kuulatavad. Otsivad kahtlaseid helisid, mis võiksid olla nende hirmu põhjuseks. Peatu ja lase hirmul tulla. Ja alles siis võid kodu poole joosta, trepikoja ukse ees närviliselt võtit otsida, trepikotta jõudes tule põlema panna ja treppidest üles joosta. Ära peatu enne, kui oled oma korteriuksest sisse jõudnud. Pane uks lukku. Ja sa tunned, kui hea ja turvaline on kodus.

Ma tahan sind tappa, ole kohal!

2006-03-18T01:29:00.000+02:00

Noakaader. Dramaatiline. Nuga on võimeline kõigeks. Nuga võib tappa. Nuga võib lõigata. Nuga on nuga. Dramaatiline muusika. Pinge. Põnevushetk. Nuga liigub allapoole. Nuga liigub veelgi allapoole... Nuga lõikab juustu. Õudus on kadunud. Nuga lõikab juustu. Võib-olla lõikab nuga juustu pimedas köögis. Lõikab juustu nii, nagu lõikaks ta hoopis inimliha või midagi sellist. Ja siis näidatakse inimest, kes nuga käes hoiab. Ta on tüdruk. Kohe kindlasti tüdruk. Ja ta lõikab juustu. Ehk on köögis punakas valgus, nii et pole aru saada, et nuga juustu lõikab. Siis tuleb keegi (ema?) ja ütleb, et nii pimedas ei saa lõigata. Ta ei ütle, mida lõigata.. Ja kui see tulija lõpuks tule põlema paneb, on aru saada, et tüdruk lõikab juustu. Maitsvat juustu. Kollast juustu. Ja tulija ütleb, et tüdrukule tuli kiri. Tuli juba varem. Tuli juba päeval. Ta lõikab juustu edasi. Kui võileib valmis ja ta on juba sööma asunud, teeb ta aeglaselt kirja lahti. Üliaeglaselt. Kiiret pole kuhugi. Terve maailm võib oodata, tal ei ole kiiret. Ta on rahulik inimene, kelle ärritamiseks on vaja palju. Kelle ärritamine on väljakutse, mida nii mõnedki proovida tahaks... Kiri. "Tere! Ma tahan sind tappa. Tule sinna sel kellaajal. Ole kindlasti kohal. Aitäh!" Ta võtab seda tobeda naljana. Uus külgelöömismeetod. Ta otsustab kohale minna, et asja uurida. Uurida, kes seda tegi.

Õu. See kohtumispaik. Pime on. Loogiline ju. Ta seisab ja ootab. Kedagi ei tule. Käsi. Äkki ilmub tema õlale käsi. Mööduv tädike tahtis teada, kui palju kell on. Selline lõbus tädike. Pidudel käiv tädike. Aga ikkagi selline vanem tädike. Ta läheb ära. Siis märkab tüdruk järgmist kirja, mis käsib tal nööri järgida. Puude vahel ongi see nöör. Mingist harjumusest ja mugavusest hakkab ta seda nööri peopesast läbi libistama. Teel juhtub ehk mingeid väiksemaid asju. Ja ta ei märka, et nööri külge on kinnitatud zhiletitera. See lõikab tema kätt... Või on nöör koos mingi lögaga. Esialgu liim, siis mingi kunstveri jne.

Igatahes, lõpp-punktis ei ole mingit surma. Sõbrad ehmatasid teda. Siis ta ärritub. Ärritub ehk esimest korda elus. Tema parim sõbranna on asja eestvedaja. Ja ärritunu jookseb nuttes ja kisendades minema. Teised on hämmastunud, et tüdruk naljast aru ei saanud. Nad löövad käega ja lähevad koju.

Pime on. Parim sõbranna=eestvedaja jalutab üksi. Ja päris pime on, nagu enne sai mainitud. Tal tekib mingi kõhe tunne. Vahepeal ta seisatab ja kuulatab, siis kiirendab sammu. Jõuaks ainult koju, koju, koju... Ärrituja hüppab talle puu otsast kaela. Ta on väga ärritunud. Ja hüsteerias. Raske hüsteeria. Ta tapab oma parima sõbranna. Hüsteeriahoos. Ja peale seda saab oma rahu tagasi. Eemalduvad sammud. Näidatakse jalgu. Mida kaugemale ta jõuab, seda enamat temast on näha. Viimaks on ta täispikkuses nähtav. Selja tagant. Ja tema seljale on keegi valge kriidiga kirjutanud umbes midagi sellist: "surmalaps" jne. Keegi on ta ära märgistanud. Saatan? Kostab deemonlikku naeru. Ja vaataja mõistab, et tüdrukul pole pääsu, ta hukk on ette määratud. Aga tema ei ole määratud seda nägema.

Ma jalutasin koju. Õudusfilmide festivali teine päev on lõppenud. Ja mina tahan õudselt õudusfilmi teha. See tuli kirja panna. Pärast öö ära magamist pole idee enam idee. Ta kaob ära. Kaob unenägudesse. Head ööd.

Mulle meeldib nõrk olla..

2006-03-15T21:34:00.000+02:00

Jätkub minu veidrate piltide ja seosetute postituste jada. Kuna ma muud moodi ei saa siia mitte kui midagi kirjutada, tuleb leppida sellega. Tuleb leppida pildiga.

Mulle meeldib mõnikord ka nõrk olla. Mulle meeldib see peapööritus. See mõnu, kui saan voodisse langeda. See tunne, kui silmad vajuvad jõuetult kinni. Hea on olla. Ma ei pea muretsema. Ma ei pea mitte kui midagi tegema. Ma võin vajuda. Lõputult. Ja siiski soovin ma nõrk olles, et keegi tuleks ja kannaks mind. Kätel. Õrnalt. Ja püüaks kinni, kui ma hakkan põrandale kukkuma. Siis oleks veel suurem nauding nõrk olla. Sest nõrkusetundes on midagi joovastavat. Pea vajub lauale ja sõrmed, mis enne innukalt trükkisid, on muutunud vedelateks makaronideks... Ma ei tea, miks see mind nii kohutavalt võlub, aga ma ei suuda sellele vastu panna. Kohe-kohe lähen panen vee keema ja teen endale tassi Theraflu gripijooki. See toob hea une. Ja ma vajun unne. Teleka ees oleks kõige ideaalsem variant. Mmm. Hea. Väga hea. Aga ma ei viitsi vist telekat lahti teha, nii et loen pigem voodis raamatut. Ja mingil hetkel kukub raamat põrandale... ja silmad on selleks ajaks juba kinni vajunud. Ma juba ootan seda.

Ma nakasin nüid tulõma...

2006-03-15T09:04:00.000+02:00

Ma ei saa seda bussisõitu välja jätta. See oli naljakas. See oli teistmoodi. See meeldis mulle. Aga see juhtus vaid ühel korral. Kui me tagasi tulime, oli juba igavam. Aga reis Tallinnast Tartusse 16:15 bussiga..pühapäeval. Vot see oli hea. Buss oli puupüsti täis ja keegi polnud nõus oma kohta loovutama. Mindi isegi nii kaugele, et pooled inimesed vahetasid täielikult oma kohad ära ja seda kõigest seepärast, et istuda selle koha peal, mis neil piletil kirjas oli. Mind tavaliselt ei huvita, mis number mul seal on, aga jah.. neid huvitas. Siis oli seal üks tädike, kellel oli koer kaasas. Koer istus ka istme peal nagu kogu muu bussirahvas. Aga siis tuli bussijuht, kes teatas, et koer ei tohi seal istuda, et tema jaoks pole piletit ostetud ja nii edasi. Tädike väitis küll, et koer on alati nii reisinud ja et ta on muidu selline tubli kutsa. Ma usun seda. See oli üks armas musta värvi koer. Väga armas. Siira pilguga. Ilus. Mina sellelt koeralt halba ei ootaks. Tal oli selline paikoera nägu. Ja ta magas seal põrandal nii armsalt. See on selline koer, kes armastab oma perenaist andumusega ega tee kellelegi kurja. Ta võitis mu südame selle üliarmsa pilguga. Ta silmad näisid justkui ütlevat, et tema ei teeks iialgi halba.

Nii. Selle koeratädi kõrvale istus veel ägedam tädi, kes rääkis murdekeeles. Iga kord, kui tal mobiil helises, keerasin oma muusika vaiksemaks ja kuulasin tema juttu. See oli lihtsalt liiga põnev. Mulle meeldivad murded!!! Ja mulle meeldisid need rahvalaulud ka, mida Tartus 13. märtsi õhtul lauldi. Nii naljakas oli kuulata, kuidas tädi rääkis, et "Ma nakasin nüid tulõma. Joa, joa, buss on täüs!" Ja lõppu ütles ta tavapärase: "Olgu. Tshau!" Ma nautisin tema kõnet. Mmmm, kui hea. Võru murre. Ta sõitiski Võrru. Ja siis arutas ta koeratädiga, et buss läheb pärast Tartut vist natuke tühjemaks. Ja koeratädi väitis, et Tartust tuleb palju peale ka...

Miks ma üldse blogin praegu? Haige olen. Kodus olen. Ja ei tahagi kuhugi minna. Ma ei viitsi absoluutselt "Carmenit" vaatama minna. Ei lähe ka. Heili on ka haige. Aga tema on kauem haige olnud. Mul hakkas alles eile paha. Mitu korda mõtlesin ma bussis, et nüüd annan otsad. Nüüd hakkan oksele. Enam ei jaksa. Rõve oli olla. Väga rõve. Pea valutas. Ja okse tahtis välja tulla. Ma mõtlesin mitu korda selle peale, kus on bussi WC. Aga ma ei jõudnud sinna. Ma pidasin kuidagi vastu. Magades. Sekundeid lugedes. Minuteid jälgides. Tunde kannatades. Hüppasime Tartu-Tallinna bussilt maha ja Haapsalu buss oli ees. Peale!! Hakkasin mobiiliga raadiot kuulama ja lootsin, et see sõit läheb kiiresti. Kujutasin juba ette, kuidas ma Niine bussipeatuses lumehange oksendan. Aga seda ei juhtunud. Kui ma lõpuks bussist välja roomasin ja värske õhu kätte sain, hakkas juba palju parem. Sel ajal, kui ma Mihkliga Kastani kandi poole juba jalutasin (ta läks orkestriproovi), hakkas mul päris hea. Värske õhk. Mmm... Värske õhk oli hea. Ja ma suutsin isegi päris palju rääkida. Tartus. Ja Viltast. Ja niisama. Ja ma sõin isegi Mihkli ostetud shokolaadi ja see ei tulnud kohe üles. Kui ma koju jõudsin, vajusin voodisse ja siis hakkas jälle paha. Päris paha. Aga midagi ei tulnud välja. Ainult paanika tekkis. Kuskil seitse läbi tuli issi ja päästis meid ära. Heili on ka ju haige. Ja ta oli enne üksi kodus olnud. Ja sappi oksendanud. Vastik. Sapil on halb maitse. Aga issi käskis meil mingit salvi varvastele määrida ja end kraadida ja Coldrexi juua. 36,2 ja 37,4. Minu temperatuur oli madalam. Issi hakkas midagi alajahtumisest sonima. Mu põsed olid külmad. Nad on siiamaani külmad. Sarnane haigus mis kuu aega tagasi. Sama jubedus mis sõbrapäeval. Siis oli mul kohutavalt halb. Ma pidin mitu korda enam-vähem kokku kukkuma ja koolis oli eriti raske olla. Aga siis olin ma koolis. Ja isegi kehalises. Enam ei... Ma ei viitsi. Ei suuda. Ei taha. Ja ma tunnen, kuidas nõrkus taas ründab. Näpud on muutunud vedelaks ja silme ees hakkab virvendama. Ma peaksin hoopis pikali viskama. Ja ma teen seda. Kohe teen. Ja homseks saan terveks. Ja homme algab õudusfilmide festival.

Mulle meeldivad isiksused

2006-03-15T08:49:00.000+02:00

Ojee. Ma pole nii ammu postitada saanud. Nett jookseb kokku, kui ma bloggerisse lähen. Aga läbi Picasa saab, nagu praegu välja tuli. Seega tuleb neid pitlidega postitusi mõnda aega kannatada, sest ma lihtsalt pean postitama. Nii palju ideid on kuhjunud ikkagi...

Tegelikult ei viitsi ma Lihulast ega oma sünnipäevapeost ega Tartust üldse kirjutadagi. Ma tahan ainult seda öelda, et mulle meeldivad isiksused. Inimesed, kel pole kõigest ükskõik ja kes ei anna kohe alla. Ma mõtlen, et nad ei allu minule. Jah, mulle meeldib domineerida, aga ma taipasin, et domineerimine ükskõikse ja täielikult alluva isiku üle on mõttetu. Ta ei osuta mitte kui mingisugust vastupanu ja minu domineerimishimu kustub ruttu. Mul hakkab igav. Kohutavalt igav. Ja siis tahan ma sellest inimesest võimalikult kaugel olla. Aga seegi pole alati võimalik. Mõnikord on vaja temaga tükk aega koos olla. Kohustuslikult.

Aga et siis isiksused... Inimesed, kes julgevad midagi öelda. Inimesed, kel on oma mõtted. Inimesed, kes ei nõustu minuga igas asjas, vaid oskavad midagigi vastu öelda ja põhjendada oma käitumist. Ma ei taha väita, et need, kes sellised ei ole, polegi isiksused. Võib-olla nad on isiksused, aga minu silmis on nad nõrgad. Ei, ma ei väida ka seda, et mina olen hullult tugev isiksus, sest ma tean, et ma seda ei ole. Mul on nõrkusi. Palju. Ja hirme. Palju hirme.

Aga tegelikult on nii, et ma tahtsin jõuda selleni, et mulle ei meeldi, kui inimesed on nõrgad ja üritavad mulle sellega meeltmööda olla, et tõstavad hommikul taldrikule täpselt sama toitu mis minagi ja söövad seda täpselt samas järjekorras nagu mina... See on hirmutav. Ma ei taha endale klooni. Absoluutselt mitte. Ma tahan huvitavaid inimesi. Ma tean, et neid on raske leida. Aga ma olen neid leidnud. Ja ma tean, et nad on olemas. Need isiksused, kes mulle tõeliselt huvi pakuvad.

Ja seda ka, et Liinale palju õnne!!

2006-02-28T10:40:00.000+02:00

Täna on vastlapäev. Ja issi sünnipäev. Ja Triinu sünnipäev on ka. Ja issi on siin. Sest ta on haiguslehel. See on lihtsalt jube, kuidas ta räägib. Ainult kähiseb. Häält eriti ei olegi. Ja ta on siin. Ja meie laulsime hommikul. Ja see kõlas kahtlaselt. Me tegime kunagi Heiliga ise ühe laulu. Mõtlesime ühele kitarriviisile sõnad juurde. Ja see pole eriti meeles. Aga tegelikult kõlab see nii:

Hallid on päevad,
nukker on öö,
kuid täna paistab päikene.
Lind laulab rõõmsalt,
mets kohiseb,
laine loksutab paadikest.

Refrään:
Tuul paitab põske,
mured on läinud,
täna tuleb kaunis päev.

Refrääni kordus.

La-la-la-la-laaa...

Et siis selline laul.
Mina ei läinud täna vastlapäevale. Ravin ennast. Noh tegelikult sain hommikuks juba päris terveks. Sest ma jõin Theraflud ja higistasin ja pidin eile äärepealt teleka ette magama jääma, sest see on uinutava toimega. Aga nii hea oli unine olla ja teleka ette uinuda. Ma igatsesin selliseid aegu. Päriselt. Aga siis komberdasin ma oma voodisse ja seal oli väga soe olla. Theraflu mõjus. Magasin hästi. Ja nägin jälle neid kummalisi unenägusid. Nendes on midagi. Midagi keerulist. Aga ma ei mäleta jälle, mis keerdkäigud seal olid. Vastik. Ma tahan mäletada. Hommikul ma teadsin. Või öösel.

Aga üldiselt vihkan ma seda, kui asi muutub harjumuseks. Kui kaob see õhin ja innustus ja see muutub rutiinseks tegevuseks, mõttetuseks. Ma tahan, et mind saadaks õhin ja ind kogu elu. Ei taha rutiini. Ja üldse tahan ma praegu kuhugi ära sõita. Kuhugi teiste inimeste juurde. Ahjaa, reedel on ju Lihula. Võib-olla see sobib. Võib-olla. Ja ma armastan Ursulat veel rohkem kui enne. See kontsert oli lihtsalt liiga hea. Ja pärast käisime Reelika, Anni ja Maarjaga kelgutamas. Ja see oli ka hea. Ja tegime haigeid pilte. Ja ma saan homme need pildid. Vot.

Üksteist peab hoidma ja nii edasi...

2006-02-22T20:38:00.000+02:00

Täna oli aktus. Neli aktust. Haigutus. Ma olen sellest kõigest nii väsinud. Ja mina arvasin, et niisama passimine on kosutav. Ära väsitas. Direktori kõne oli kogu aeg samasugune. See oli imelühike kah muidugi. Kong rääkis ka. Ta nägi muide kahtlane välja. Pintsak ja teksapüksid. Ja Ammas ei lubanud meil teksasid kanda. Samas on Kong meile võrratuks eeskujuks. Hahaa. Tule metsa, mine metsa... Pulgatants on minu lemmik. Pärast nelja aktust teeks ise vist kah ära. Aga ma pole poiss ja see on vägagi poiste tants. Ma arvasin algul, et see on pulmatants. Hahaa, loll olen. Mingi lõpuosa nägi välja nagu hommikuvõimlemine. Küsisin kõrvalistuvalt Mihklilt, kas ta võimleb ka hommikuti niimoodi. Just nimelt. Pärast esimest aktust näidati "Jääaega" ka. Pärast enam ei näidatud. Näh-näh. Mul jäi pooleli! Istusin koos väikestega põrandal ja vahtisin vaimustunult ekraani. Ja hea oli olla. Looja, hoia Maarjamaad. Kui näed, et keegi tunneb rõõmu, siis... Äh, ma olen täitsa segi juba omadega läinud. Kumiseb. Võib-olla täna veel välja ka jooksma. Mul on nüüd tervislikud eluviisid. Meil on Elinaga jooksmisplaanid ja puha. Tema helistas esmaspäeval ja lükkas selle asja käima. Väga hää ju.

Ahjaa, homme on Ursula kontsert! Jippii! Ma kardan, et rahvas ei mahu ära.

2006-02-12T15:06:00.000+02:00

Vaadake, mina olin ka kunagi väike. Päris pisike. Ja mul olid heledad juuksed. Väga heledad isegi. Ja siis olin ma nii mures, kui mu juuksed aasta-aastalt aina tumedamaks muutusid. Ma tahtsin olla hele. Ja nüüd? Nüüd käin ma poest musta juuksevärvi ostmas, et aina tumedam olla...

Ma olin 4-aastane.

Ma ei teeks talle kunagi haiget.

2006-02-12T14:53:00.000+02:00

Tõde ja õigus.
Tõde. Õigus. Inimestele. Kohtu kaudu. Aga loomadele? Kes neid kaitseb? Ma lihtsalt ei saa vaikida. See ajab nii närvi, kuidas nad seal "Tões ja õiguses" kogu aeg loomi peksavad ja tapavad. Koerad ja kassid saavad sahvris toidu kallal käimise eest selliseid keretäisi, et jube. Mingi väärakas tüdruk nimega Riia tassib oma kassi linnupesade juurde ja laseb tal linnupoegi süüa. Indrek viskab Riia kassi koer Muska ette. Liisi ja Joosep tapavad Eespere koera rebasekakuga, sest koerale ei meeldi Joosep. Koer seisvat nende armastusel ees. Loomad saavad seal pidevalt nii peksa, et hing ripub niidiga kaelas. Mõnikord saavad lehmad ka natuke, kui nad rukkisse lähevad. Aga selle raamatuga on nii, et see on ikka päris vägivaldne. Ahjaa, mehed peksavad naisi ka ja vanemad vennad nooremaid.

Mina ei teeks oma kassile kunagi haiget. Mõnikord, kui ta hammustama hakkab, lükkan ta küll ära, aga ma ei tee talle niimoodi haiget nagu need värdid. Minu Loom. Minu Kass. Minu Piiks. Ei tee haiget. Võtan hoopis kaissu, kui magama lähen. Ja ta silmad on täis piiritut armastust...

2006-02-07T22:32:00.000+02:00

See eelmine pilt eelmises postituses on lihtsalt nii uskumatult jube, et ma pidin uue pildiga postituse tegema. Noh, see papagoi on ikka hirmuäratav ju.

Praegu tundub, et elu on ilus. Huvitav, kui kauaks seda tunnet jätkub?

Muide, ma olen Kenny. Ma läksin ajalootunnis hulluks, sest me ei teinud seal mitte kui midagi ja siis ma hakkasin lollusi tegema. Mingil hetkel tõmbasin endale kampsuni pähe. Ja ma nägin välja nagu Kenny. South Park. Varsti tapab keegi mind ära. Lihtsalt seepärast, et ma olen Kenny. Aga siis võtab Liina oma supernoad, mis tal kotis on, ja maksab minu eest kätte. Meil on selline kokkulepe. Kas msn-kokkuleppeid peab ka verega kinnitama? Loll küsimus, ma olen vist täitsa segi keeranud.

Homme teen koolis Alisale Kenny-attacki!

SEE muinasjutt

2006-02-04T01:28:00.000+02:00

Seitsme maa ja mere taga elas SEE (kuninga pilt). Vot just, kuningas! Tal oli SEE...(stringidega beibe pilt) tütar, keda hüüti Punamütsikeseks, sest talle meeldisid punased mütsid.
Kuningas ütles oma tütrele: "Sa oled nüüd piisavalt vana, et anda sulle SEE." (viinapudeli pilt)
"Vii see pudel tead küll kuhu, sinna, kus elab SEE." (vanaema pilt, ta näeb välja nagu Ingrid Rüütel).
"Ta elab seal metsa taga pargis, tead küll."

Punamütsike hakkaski minema. Metsas tuli talle vastu SEE (väga ilus lohe pilt, Eve oli sellesse lohesse armunud, aga kes ei oleks). Lohe!
Lohe küsis: "Mis sa teed siin metsas?"
Punamütsike: "Ää, ma ei tea. Niisama tshillin ja hängin."
"Aga milleks sul SEE on?" (uuesti pudeli pilt)
"Ää, ma pean selle vanaemale viima. Ta elab seal metsa taga pargis."
"Metsa taga pargis? Millises majas? Ah, ma tean küll, see on SEE maja!" (lipuga maja pilt, meenutab Kadriorgu)
"Elab jah."
"Aga kuidas sinna saab?"
Punamütsike oli nii rumal, et seletas ilusasti kõik ära, kuidas sinna minna. Siis lendas lohe minema ja tüdruk läks edasi. Tee peal tuli talle veel igasuguseid elukaid vastu. Alates SELLISTEST (Potsataja pilt), lõpetades SELLISTEGA (Nu Pogodi hundi pilt). Punamütsike seletas rumalalt kõigile, mida peab SELLEKS (ukse pilt, kõrval on see asi, kuhu peab koodi vajutama) tegema, et tema vanaema juurde sisse saada. Kui ta ise kohale jõudis, siis oli maja rahvast täis. Lohe sõi vanaema ära. Häda-häda-häda! Õnneks läksid parajasti mööda kaks SEDA (Mihkel Kärmase ja Vahur Kersna pilt)... jahimeest, kes kõike pealt nägid, ja nad päästsid vanaema lohe kõhust välja. Vanaema ja Punamütsike otsustasid, et nad sellest kuningale ei räägi... Lõpp!

Minu pildid: kuningas, vanaema, maja, uks.
Ja mul oli oranzh T-särk seljas. SEE teatri T-särk ikka. Ja hea oli olla. Kuni uni tuli peale. Kerli ja Anni tassisid ka pilte. Urb oli muinasjutulugeja. Ja siis, kui me pärast kahekesi Anniga laua taga istusime ja Kerli oli Tarmulale oma imeilusaid fotosid näitamas, siis andis Urb meile 300-grammise shokolaaditahvli, käskis selle purustada, endale võtta... ja teistele ka anda. Me saime tegevust. Jippii. Aga ikka tuli uni ja tegelikult on mul praegu ka uni ja muide, ma lähen magama! Jah-jah, see oli unejutt! Head ööd nüüd!

2006-02-03T13:49:00.000+02:00

Muide, ma olen veel kuu aega laps, siis saab minust täiskasvanu. Hingelt jään lapseks, aga ametlikult olen täiskasvanu. Siis saab igasugu asju osta ja teha. Ja varsti saan arvatavasti ka oma juhiload tehtud. Üks sõidutund veel. Mmm. Sünnipäev laval. Lihulas. Selle haige näidendiga, mille ma ise kirjutasin. Ja see on hea. Ma loodan.

Kes vähegi viitsib...

2006-02-03T13:42:00.000+02:00

...on vähegi viitsija! Ja täna on vähegi viitsijate päev. Ma eriti ei oska selle kohta midagi öelda, sest ma lähen sinna esimest korda, aga ma tean, et seal astuvad üles need, kes vähegi viitsivad! Mann ütles kolmapäeval: "Silja ja Anni, ma panin teid ka vähegi viitsijatele kirja!" Olgu. Tore ju.

Ma ei tea isegi seda, mida ma seal tegema pean. Pärast bioloogiaolümpiaadi bingolotot (valikvastused!) käisin korra SEE-st läbi, aga Mann ja Rommi ütlesid, et me proovi ei teegi, õhtul kell kuus kohale ja lavale. Hmm, teemaks on muinasjutud. Huvitav, millist meie teeme.. Siis saab teada. Ja siis ronime lavale ja teeme improt. Aga mulle tegelikult meeldib improviseerida. See on põnevam. Täna on mu ema sünnipäev ka. Kinkisime talle lepatriinu pildiga ilusa taldriku. Heiliga koos tegime seda asja. Aga minu pidu ei toimu täna kodus, ma olen täna vähegi viitsija. Ja seal pidi ka pidu tulema. (: Õlut ma ei taha, aga veini küll (:

See ka veel, et kui me täna bioloogialotosse läksime, koputas Elina vastu akent (ta oli ajalooklassis) ja lehvitas. See oli minu arust mõnusalt armas (:

Kõik need tunnid, mis möödusid lennates..

2006-01-29T23:54:00.000+02:00

Nüüd on mul jälle aega. Ma arvan. Ma olen mõneks ajaks jälle olemas. Ma elan. Ma suhtlen. Ma olen inimeste jaoks olemas. Elan. Elan.

Sest uurimistöö sai valmis. Kaks tundi tagasi. Mm. Täielik nirvaana. Hingerahu. Noh, mõneks ajaks. Rahulolu iseendaga. Mingisugunegi. Ja homme magan vähemalt üheksani, et üheteistkümneks kooli minna, matemaatikas Iro nalju kuulata, füüsikas ajusurma kannatada ja psühholoogias üks töö valmis visata. Sõitma ma homme ei lähe. Helistasin Targole, ütlesin, et ma olen nii laip. Ta ütles, et ma helistaks siis tagasi, kui ma enam laip ei ole. Nii on hea. Mul on üks tund veel sõita. Siis on läbi. Siis lähen ma eksamitega hulluks. Kaotan mõistuse. Ja ma pidin veel ravil olema. Raviprotseduur number 1: pea vastu seina peksmine, et aju paika loksuks.

Aeg. Oh, kui väärtuslik see on. Ja nuusutagem vaikuse lõhna. Ja vett peab ka nuusutama, aga mitte üksi (:

Ma olen hull.

2006-01-28T22:35:00.000+02:00

See on viimane. Ma luban. Ma üritan. Ja nüüd hakkan ma tööd tegema. Päriselt. Põrandale! Raamatutesse tuhnima ja uurimistööd jõllitama.

You Are a Dreaming Soul

Your vivid emotions and imagination takes you away from this world
So much so that you tend to live in your head most of the time
You have great dreams and ambitions that could be the envy of all...
But for you, following through with your dreams is a bit difficult

You are charming, endearing, and people tend to love you.
Forgiving and tolerant, you see the world through rose colored glasses.
Underneath it all, you have a ton of passion that you hide from others.
Always hopeful, you tend to expect positive outcomes in your life.

Souls you are most compatible with: Newborn Soul, Prophet Soul, and Traveler Soul

What Kind of Soul Are You?

2006-01-28T22:12:00.000+02:00

Varsti saab päriselt ka isu täis ja siis teen ma oma uurimistööd. Päriselt ka, ma lõpetan. Ma olen testihoolik. Just.

You Have a Choleric Temperament

You are a person of great enthusiasm - easily excited by many things.
Unsatisfied by the ordinary, you are reaching for an epic, extraordinary life.
You want the best. The best life. The best love. The best reputation.

You posses a sharp and keen intellect. Your mind is your primary weapon.
Strong willed, nothing can keep you down. Your energy can break down any wall.
You're an instantly passionate person - and this passion gives you an intoxicating power over others.

At your worst, you are a narcissist. Full of yourself and even proud of your faults.
Stubborn and opinionated, you know what you think is right. End of discussion.
A bit of a misanthrope, you often see others as weak, ignorant, and inferior.

What Temperment Are You?

I´m a monster

2006-01-28T22:04:00.000+02:00

I´m a little freaky monster and I´m gonna kill you. Yeah right.

Your Monster Profile

Hungry Demon

You Feast On: Peanut Butter

You Lurk Around In: Shopping Malls

You Especially Like to Torment: Dentists

What's Your Monster Name?

Natuke-natuke veel.

2006-01-28T21:58:00.000+02:00

You Are 28% Abnormal

You are at medium risk for being a psychopath. It is somewhat likely that you have no soul.

You are at medium risk for having a borderline personality. It is somewhat likely that you are a chaotic mess.

You are at medium risk for having a narcissistic personality. It is somewhat likely that you are in love with your own reflection.

You are at low risk for having a social phobia. It is unlikely that you feel most comfortable in your mom's basement.

You are at low risk for obsessive compulsive disorder. It is unlikely that you are addicted to hand sanitizer.

How Abnormal Are You?

Emo

2006-01-28T21:39:00.000+02:00

You Are an Emo Rocker!

Expressive and deep, lyrics are really your thing.
That doesn't mean you don't rock out...
You just rock out with meaning.
For you, rock is more about connecting than grandstanding.

What Kind of Rocker Are You?

Ma varsti lõpetan ära.

2006-01-28T21:22:00.000+02:00

Your Hidden Talent

You are both very knowledgeable and creative.
You tend to be full of new ideas and potential - big potential.
Ideas like yours could change the world, if you build them.
As long as you don't stop working on your dreams, you'll get there.

What's Your Hidden Talent?

Kui vana ma tegelikult olen!

2006-01-28T21:14:00.000+02:00

Nendest värkidest võib sõltuvusse jääda! Leidsin selle laulu, mis eelmises postituses oli, Madikeni blogist ja ma ei suuda sealt kohast lahkuda. Loomulik tõmme testide poole. Vot.

You Are 15 Years Old

Under 12: You are a kid at heart. You still have an optimistic life view - and you look at the world with awe.

13-19: You are a teenager at heart. You question authority and are still trying to find your place in this world.

20-29: You are a twentysomething at heart. You feel excited about what's to come... love, work, and new experiences.

30-39: You are a thirtysomething at heart. You've had a taste of success and true love, but you want more!

40+: You are a mature adult. You've been through most of the ups and downs of life already. Now you get to sit back and relax.

What Age Do You Act?

Oh, kui armas. (:

2006-01-28T20:59:00.000+02:00

Your 2005 Song Is

Boulevard of Broken Dreams by Green Day

"My shadow's the only one that walks beside me
My shallow heart's the only thing that's beating"

In 2005, you bummed everyone out. Like you care.

What Hit Song of 2005 Are You?

Sing, sing with me!

2006-01-27T15:46:00.000+02:00

Mõtlesin, et teeks ühe laulusõnade postituse. Mul on üldse praegu kummalised mõtted peas.

Everything about you
is so easy to love.

Everything about you is
how I wanna be.
Your freedom comes naturally.

{Muse, Bliss}

Pilvitu on taevas, meri sinine,
täiel rinnal hingab nüüd iga inime.

{Tere Perestroika, J.M.K.E.}

My plug in baby
Crucifies my enemies
When I'm tired of giving
My plug in baby
In unbroken virgin realities
And tired of living

{My plug-in baby, Muse}

Sometimes I give myself the creeps
Sometimes my mind plays tricks on me
It all keeps adding up
I think I'm crackin up
Am I just paranoid?
Am I just stoned?

{Basket Case, Green Day}

Put down your gun my love
Dont shoot your neighbour in the head,
when there's a party in the middle of the night
right next door...
and you want to kill them all

{Don´t shoot your neighbour in the head, Agent M}

Niisama.

2006-01-27T15:39:00.000+02:00

Jälle tantsib Heikiga, Heikiga... Heikiga tantsib ta. Üksinda jälle ta. Istun ja tema..ja tema tantsib Heikiga.
Ei, ma poleks Heiki peale armukade. (: Heiki on ju Heiki.

Hakkasin mõtlema, et kui kaua tuleb mul veel üksi nende pinkide peal istuda ja saiakest nosida. Muidugi ei pea ma ise sinna istuma minema, aga ma mõtlen nagu põhimõtteliselt seda asja. Ja kui kaua jälgin ma rõdult mööduvaid inimesi ja mõtlen, kuhu nad küll lähevad. Ja mõtlen, mis elu neil olla võib. Ja kui paljud inimesed vaatavad mind ja mõtlevad, et ma olen kurb/õnnelik/naljakas/napakas/loll/tore või mida iganes. Ja kes tõstab pilgu, kui ma möödun? Kes viitsib pilku tõsta? Ja mida nad näevad? Mida nad tahavad näha? Kas nad tunnevad minus ära kübekese iseendast või oleme sootuks erinevad?

Ja põhiküsimus: kas ma hakkan kunagi laevärvi koorumist jälgima? Igavusest. Masendusest. Või teen ma seda seepärast, et ma otsin sellest sügavamat mõtet.

I can be your fuckin´ princess!

2006-01-27T00:03:00.000+02:00

Ma pidin selle lause kirja panema. Häh. Printsess. Häh. Jah, ma oskan beibe kah mängida. Eriti siis, kui me videosid teeme. Muide, telemeedia ringis on tore.
Häh. Printsess. Aga ma võin olla. Kui väga vaja. Korraks. Mitte kauaks. Ütle! Jemand da? Oder bin ich ganz allein? Natürlich, Karl, du bist allein! Und so einsam! This post is full of bullshit. Menjaaa savuut Silja. I love languages. Ich liebe die Sprachen! Los cojones! Aitab. Stop the bullshit! Höre auf!

Homme ma puhkan. Mõnuga. Iro ütles, et ma ei pea kooli tulema. Hahahahaa. Mõnikord on pingutamisel omad eelised ka. Enne olümpiaadi võib päeva vabaks võtta. Nii hea. Ja siis mais saab minna nämm-asju sööma. Mais tulevad sakslased. Heilige scheisse! See Jonas tuleb siia. Aga jah. Paneme Heili tuppa koos Bravodega kinni ja söödame talle hirsiputru moosiga. Lootku vaid, et hamburgerit näeb. Ta on alaealine. Mina olen siis täiskasvanu. Pahadele lastele alkoholi ei anta. Häh, ma olen nii õel. Ich bin so gemein! Praegu on saksa keele tuju. Praegu on kahtlane tuju. Tahaks midagi põlema panna. Iseennast? Ääh.

Kuulan muusikat. Ursula, ursula, ursula. URSULA! Minu sünnipäeval Lihulas. Mm. Ja mina olen ka seal. MMMMMMM. My plug in baby....Muse! MUSE! Äh, mida ma praegu veel kuulan? Ahjaa, Rujat. "Räägime, räägime teistest. Teised las räägivad meist. Ise me endast ei räägi, väärime paremat naist."

Iseendast räägime harva. Tegelikult räägime iseendast palju, aga pealiskaudsemalt. Umbes nii, et mina tegin seda ja mina nägin toda. Aga tõeliselt tähtsatest asjadest me ei räägi. Sellest, mis toimub sees. Sellest kirjutame. Sellest ei tahagi alati rääkida. Aga ma kirjutan sellest mõnikord. Ma lähen peksan nüüd pead vastu seina või midagi. Äkki tuleb mõistus tagasi.

In your head, in your head..what`s in your head?

Põletage kõik haaknõelad!

2006-01-26T23:12:00.000+02:00

„Põletage kõik haaknõelad!” karjus linnapea.
„Mida? Haaknõelad? Põletage? Mis toimub?”
„Minuni on jõudnud informatsioon! Ärevust tekitav informatsioon!”
„Mis asja??”
„Erakorraline koosolek!!”
„Ma kardan, et midagi hullu on lahti...”
„Ega ometi maavärin?”
„Ei usu, maa pole ju värisenud. Või tundsid sa midagi?”
„Ei.”
„Mu abikaasa norskas öösel.”
„Äh, seda teeb ta sul kogu aeg!”
„Aga mulle tundus, et täna öösel norskas ta kuidagi teisiti... Vaat, tavaliselt tekib selline heli: norh–norh, aga mulle tundus, et täna...”

Linnarahvas kogunes väiksele linnaväljakule. Kogu see linn oli õigupoolest väike. Selline pisike armas linnake, kuhu satutakse kogemata, ja kus on elutempo justkui alla kruvitud. Rahulik. Mõnikord võis isegi tunduda, et aeg seisab. Ja tõepoolest, selles linnas olnukski aeg nagu seisma jäänud. Vähemalt nii tundus. Kedagi see ei häiri. Linnakodanikud on alati ülimat rahulolu tundnud. Nende jaoks on kõik alati kõige paremas korras olnud. Midagi halba polnud ju juhtunud. Linnapeal oli ka kerge. Tema lihtsalt istus oma kabinetis ja oli linnapea. Muidugi, pidustuste ajal tuli tal sõna võtta ja siis tunbdis ta end eriti tähtsa ja vajalikuna, aga muul ajal polnud tal midagi teha.

Ärevad sõnumid mujalt maailmast tegid rahuliku eluga harjunud linnapea närviliseks. Talle hakkas see asi vastukarva. Midagi imelikku oli teoksil. Kuid kui esimene hirm oli üle läinud, otsustas ta vastavalt korraldustele käituda. See pani teda ausalt öeldes end veel tähtsamana tundma. Üle hulga aja sai ta kasutada oma võimu linnakodanike üle. Tal oli võimalus oma sõna maksma panna, mis sest, et tegelikult polnud see üldsegi tema enda välja mõeldud asi, vaid välismaailmast tulnud uudis ja korraldus. Siiski tundus talle, et just tema on see, kes selle välja mõtles. Pealegi ei aimanud linnas elavad inimesed välismaailmast nagunii mitte kui midagi ja nad võisid väga vabalt uskuda, et linnapea kuulis uudist ja mõtles välja geniaalse abinõu, kuidas käituda.

Kui rahvas oli viimaks kokku saadud, ronis linnapea oma kõnepulti. Ta libistas pilgu üle sumiseva inimmassi. Nad olid nii rahutud! Tundus, et neil on kuhugi kohutavalt kiire. Imelik. Tavaliselt oli see linn nii rahulik ja kellelgi polnud mitte kunagi mitte kuhugi kiiret. See muutis linnapea veidi rohkem närviliseks, kui ta juba oli. Talle meeldisid rahulikud ja vaiksed inimesed, kes ammuli sui tema hiilgavat kõnet kuulasid, rohkem. Kui inimesed tema meelest enam–vähem rahunema hakkasid, pidas ta targaks ometigi midagi öelda.

„Laiast ja ohtlikust maailmast...”
Linnapea tegi tähendusrikka mõttepausi. Ta näole ilmus varjatud muhelus, kui ta nägi, et rahvale see lause hirmu tekitas. Sellega tahtis ta rõhutada, kui jube on ülejäänud maailm ja kui hea on elada selles linnas. Linnas, kus tema omab sõnaõigust. Kui hea on elada tema sõnade järgi... Teda ju kuulati. Tema sõnadele järgneti pimesi. Sest tema oli linnapea. Tema pidi teadma. Linnas ei leidunudki ärksamaid inimhingi, kes oleks tema sõnades kahlenud ja ise midagi muud ette pannud. Tõsi, nad olid kunagi olemas olnud, aga märgates kogu elanikkonna üldist tuimust, kadusid nad üpris kiiresti „laia ja ohtlikku maailma”. Linnapeale meeldis neid oma pidukõnedes hoiatavate näidetena välja tuua. Kuigi mehikesel polnud õrna aimugi, mis neist tegelikult saanud oli, mõtles ta välja mahlakaid lugusid sellest, mis tema arust pidi saama tema linnast lahkujast. Nii suutis ta nii mõnegi allaheitlikuma inimese paigale naelutada.

„Minuni on jõudnud murettekitavad sõnumid ja ma leian, et tegutseda tuleb viivitamatult. Muidu võib juhtuda halvim!!”
Linnapea vaikis korra ja nautis rahva ehmunud hüüdeid. See oli kindel, et nad teda kuulavad. Ta tundis end jälle kohutavalt tähtsana, kuigi tegelikult polnud ta saabunud segasest sõnumistki korralikult aru saanud. See tundus talle liiga kummaline.

„Kuulake!” hüüdis linnapea peaaegu prohvetlikult Enda arust tuli see tal ülimalt hästi välja. Ta hakkas juba kahetsema, et polnud ealeski näitlejakarjäärile mõelnud. Siis tuli talle meelde, kui tore on võimu juures olla ja teiste üle valitseda ja ta unustas lavalauad sootuks. Pealegi oli ta enda jaoks leidnud palju parema lava. Näitleja võis langeda publiku põlguse ohvriks, aga temal sellist ohtu polnud. Selles linnas oli võim tema käes ja keegi ei kahelnud selles. Kõik olid liiga rahulikud, et selle peale üleüldse mõtlema hakata ja on teada, mis juhtus „vastalistega”. Nad loobusid mingi aja pärast ise ja muutusid samuti osaks hallist massist või jätsid selle õnnetu linna hoopis maha ning otsisid mujal kohta, kus neid kuulda võetaks. Kuna selliseid kohti eriti ei eksisteerinudki, kogunesid sedasorti inimesed lõpuks ühte ilusasse paika kokku ja rajasid oma linnakese. Selle paiga elu oli muidugi kõike muud kui rahulik. Pidevad vaidlused, sõnelused, vasturääkivused, kuulmatajätmised. Tundus, et neil on kogu aeg vaja tõmmelda. Ülejäänud maailm pidas neid imelikeks. Nad ei olnud ju nende moodi. Absoluutselt mitte.

„See uus hädaoht tõstab pead kõikjal! Üle kogu maa! Ja meiegi tore, ülikena, ülihea, parima korraldusega linnake ei pääse sellest mitte kuidagi. Jah, ma tean, võib–olla oleks me võinud seda kuidagi ära hoida, aga... Oh, häda, häda. Õnnetus ei hüüa tulles!”
Linnapea säras. Ta oli suutnud midagi tarka öelda. Õigemini luges ta seda lauset ühest raamatust. Siis, kui ta veel lugemisega tegeles. Väikelinna elanike jaoks oli selline tsitaat ennekuulmatu ja nad pidasid seda kindlalt linnapea vaimusünnitiseks. Vangutati päid ja kiideti võimulolija geniaalsust. Linnapea säras veelgi kirkamalt. Siis köhatas ta hääle puhtaks ja otsustas, et viimaks on kätte jõudnud aeg asja tuumani minemiseks.

„Nagu ma juba ennist ütlesin.. Kogu maailmas on liikvel uus hädaoht. Hiiliv, salakaval, vigureid täis.. Ta võib tulla nii ootamatult, et isegi vana kaval rebane seda ei märka!”
Selle lause juures pugistas linnapea vaikselt naeru. Oma arust oli ta kõva naljaga hakkama saanud. Ta oli kindel, et kui inimesed koju lähevad ja tema kõne üle arutlevad, siis on neil ka see peen nali meeles. Veel kindlam oli ta selles, et muust nad selle päeva jooksul ei räägigi kui tema suurepärasest kõnest.

„Need on.. haaknõelad!! Pealtnäha tavalised metallist jubinad, mille abil märke rinnale kinnitada...”
Sel hetkel heitis linnapea tähendusrikka pilgu neile arvukatele ordenitele, mis tema vesti küljes rippusid. Paljud neist oli ta saanud enda väljamõeldud võistlustelt. Näiteks leiutas ta ühel korral sellise konkursi nagu „Parim linnapea” ja kuna hetkel teisi linnapäid silmapiiril ei olnud, siis noppis ta selle auhinna loomulikult ise.

„Naised, meie väärtuslikud emad ja daamid, kasutavad haaknõelu juba ammustest aegadest peale õmblustöö juures. Ja kui pühade ajal on toiduga veidike liiale mindud..” seletas mees oma kõhtu patsutades, „siis on haaknõel ikka alati abiks, kui seeliku lukk enam kinni minna ei taha. Selle abil saab seeliku ikka kuidagi selga. Aga nüüd on ajad muutunud! Inimesed saavad iga sekundiga targemaks ja.. Kujutage ette, ma olin sekund tagasi lollim kui praegu. Oih, nüüd olen ma jälle targem! Ma tunnen, kuidas ma järjest arukamaks muutun. Lausa oivaline!! Kas teie tunnete seda ka?”
Rahvahulgas tekkis pominaid, aga keegi ei suutnud endas seda targemaks muutumise tunnet leida. Üks väike poiss üritas küll käega märku anda, et tema muutub ka enda arust targemaks, aga linnapea tegi näo, nagu poleks teda olemaski.

„No, pole viga, kui te seda ei tunne. Mõnele ei anta tarkusekarikast tilgakestki maitsta, mõnele antakse harva ja siis ka nii vähe, et ta ise seda ei tunne. Aga mina tunnen selgelt, et ma olen iga hetkega järjest targem ja targem... Nii. Haaknõelad!! Suurtelt teadusringkondadelt jõudsid minuni sõnumid, et inimese abimeestena tegutsenud haaknõelad ei ole enam mitte need samad head asjad, mis nad enne olid. Haaknõelad on kurjast!”
Üleüldine imestushüüe. Inimesed piilusid kartlikult ringi, otsides silmadega ligidalt mõnda haaknõela. Kui nad siiski mitte ühtegi ei leidnud, otsustasid nad kõnele keskenduda.

„Teaduslikud uuringud kinnitavad, et haaknõelad tahavad kurja. Nad võivad tulla öösel, kui te magate ja torgata! Mis oleks valusam haaknõela torkest? Mis oleks julmem? Oo ei! Ärgem mõelgem sellele! Me peame sellest hoiduma, sest see torge on fataalse mõjuga! Tagasiteed ei ole kusagil! See on lõpp! Seepärast peame tarvitusele võtma äärmuslikud abinõud ja reeturlikest haaknõeltest võimalikult ruttu lahti saama. Kohe täna. Ja enne, kui päev loojub, sest pimedas on oht mitmekordne! Tooge kõik haaknõelad, mis te leiate, siia platsile ja me põletame need kõik koos ära! Siis oleme ohu eest kaitstud! Ja ärge peitke ühtki haaknõela oma sahtlitesse ega kapipõhja. Kõik lagedale! Kiiresti! Ja pidage meeles, ma olen mõtteis teiega!”
Linnapea lõpetas ja hingas sügavalt välja. Ta oli oma kõnega enam kui rahul. Rahvahulk valgus kiiresti laiali. Neile oli hirm naha vahele pugenud ja nad pidid hirmust lahti saama. Võimalikult ruttu. Kodudest otsiti välja kõik haaknõelad, mis seal olla võisid ja õhtuks oldi kõigist ka lahti saadud, kuigi haaknõelad ei tahtnud eriti põleda.

See paanika levis ka teistes sarnastes linnades, kus valitses samasugune olukord. Rahu. Vaikus. Linnapea, kes oli linnapea lihtsalt olemise pärast. Kuid leidus ka teistsuguseid linnu. Ja kuskil kaugel umbes täpselt teisel pool maakera asus Tibilinn. Ja ühes toas istusid kolm tüdrukut, vaatasid televiisorit ja naersid, kõhud kõveras.

„Õu mai gaad, see õnnestuski! Vaata, kui lollid nad nagu on!”
„Ongi, nii jube! Kuule, vaata, mul hakkab vist küünelakk maha tulema.”
„Kuule, hakkab jah nagu, laki uuesti nagu.”
„Nagu vist peaks jah.”
„Aga mina arvan, et nüüd on meie kättemaks täielik.”
„On nagu jah. Nagu vinge, vä?”
„Mhmh. Nüüd ei kanna see tobe Sygisla enam kunagi haaknõela kõrvas. Paras talle. Iu, kui rõve ta sellega välja nägi.”
„Ongi nagu. Sellepärast oligi vaja haaknõeltele sõda kuulutada.”
„Ää, mida me järgmiseks teeme?”
„Ma arvan, et kõigepealt võiks küüned ära lakkida ja siis..Ää, mis nagu moest välja läks?”
„Vaata, need nahast tagid nagu...”
„Õujee, nahktagid, sõda algab!!”

Mul ei olnud ükskord und...

Uurimistöö tähe all.

2006-01-25T23:48:00.000+02:00

Ma olen paar viimast päeva korralikumalt tööd teinud. Uurimistööd. Foorumid. Keelekasutus. Mm. Edeneb, edeneb, aga võiks hoopis valmis saada. Ja lihvi vajab veel palju. Nädalavahetus on ees. Ja matemaatika olümpiaad ka. Laupäeval 10:30. Uni, uni, uni.

Koolis käin nii palju, kui vaja, mitte rohkem. Oh, täna olin peaaegu terve päeva kohal, välja arvatud esimene tund, mis oli nagunii Vilta tund. Ta lubab meil puududa Erikaga. Et tööd teha. Njaa. Vahepeal mängin ka. Zumat ja Simsi. Sõltlane olen. Ja tunnistan ka seda. Hea seegi.

Käisin täna raamatukogus. Masendus oli. Hull masendus. Pärast reedese matemaatikatöö ärategemist tuiasin mööda linna ringi, sest mul oli tervelt tund aega. Enne teatriklassi. Ja nii üksik tunne oli. Ma ostsin Kaubamajast juustusaiakese, et oma tühja kõhtu täita ja istusin Veetorni juures pingil. Üksi pingil istumine... Nüüd vaatan ma pingilistujaid teise pilguga. Neist hakkab kahju. Ja kurb on. Pingil istudes tekib jube nukrus. Eriti, kui seal üksi istuda. Vaadata möödujaid ja nosida oma saia. Otsida möödujate seast üht sõbralikku nägu, kedagi, kes tuleks ja istuks minu kõrvale pingile ja varastaks ehk veidike mu saiakesest. Niisama nalja pärast. Huvitav.

Haaknõelaga printsess.

2006-01-22T10:43:00.000+02:00

Mhmh, minust sai kah nüüd printsess. Mul on nüüd sinist värvi printsessikleit. Hawaiilt. Ja räägitakse, et see on minu lõpukleit. Ei, see on enam-vähem normaalne, aga ise oleks ma lõpukleidiks valinud mingi mõnusa musta asja. Äh, ma kujutan seda musta juba ette. Jajaa, ma lõpetan selles sinises, tegelikult on see ju päris tore kah. Ja aitäh Helile. Ja mina tahan ka Hawaiile minna nüüd. Mhmh, vanaema on ka seal ja arvatavasti peaksin ma tema sõna kuulama, aga kui ma oleks täiskasvanu, siis ta ikka nii keelata ei saaks. Üldsegi mitte. Ma tahan suvel Roostale tööle minna. Just. Nädal tööl, nädal puhkust. Mõnus.

Ja mulle maitsevad makadaamia pähklid. Need hawaii pähklid. Kahjuks ei osta keegi enam neid pähkleid, millel oli mingi hästi hea pruun asi ümber. Peab ikka ise kohale minema ja neid ostma. Kui isa seal käis, siis tõi ta ka neid teisi. Eh, ja Heli tõi meile neid ingverijullasid. Kui ikka suur ingveritükk suhu toppida ja siis seda hammustada, oi...see pole tore. Tugev maitse. Muide, ma nägin ingverit unes ka. Istusin koolis aknalaual, ta läks mööda ja ma kutsusin ta enda juurde. Andsin päris suure tüki ingverit ja käskisin ära süüa. Sõigi. Ja avastas kohe, kui tugeva maitsega see on. Hahaa. Ja siis ei saa ma aru, miks seal aknalaual äkki Henta ja Ivari ka istusid. Imelik. Igatahes, mingil hetkel hoidsime käest kinni ja hea oli olla. Ilus uni oli. Samas kummaline. Vot nii.

Täna on vanaema sünnipäev. Lähme varsti-varsti sinna.

Muse - Time is running out, ja mul ei saa küllalt.

2006-01-20T01:21:00.000+02:00

Kunagi suvel oli minu ümber nii palju lapsi. Ja siis hakkasid nad mingil hetkel mind väsitama. Aga nüüd tahaks ma neid tagasi saada. Neid siiraid, kuid võõraid lapsenägusid. Neid, kes kuulavad iga mu sõna, endal suu ammuli. Neid, kes on innustunud mängimisest, aga kindlasti rohkem ikka mullitamisest. Ja ma tahan olla printsess ja liblikas Täpik ja pöialpoiss Unimüts ja kõik muud toredad tegelased. Oma lemmikkostüümi tahan ka. Pipit. Pipi-hipi. Mina olen roosa printsess. Ja tegelikult ma ei armastagi roosat. Üldse mitte. Muide, minust võiks vabalt mängujuht saada. Kui mulle vahepeal puhkust antaks. Lapsed jooksevad tormi. Kuni mina ise viitsin. Vahetevahel võib seda teha küll.

Eddie Baytos

2006-01-20T01:15:00.000+02:00

Maarja, Maarja, Elina, Elina, Kerli, minu selg. Ja nii oligi. Ja sellel õhtul saigi alguse minu ja Maarja traditsioon lava ees tantsimas käia. See oli Eddie Baytose kontsert. Tasuta sain sinna. See on ju ikkagi meie oma teatri saal. Minu kallis kodukoht. Hea, praegu hakkas Media Playeris Bullfrogi Dentist Blues ka mängima. Ülihea. Ma igatsen juba Bullfrog Browni ka. Ja Eddie arvab vist siiamaani, et mina ja Elke oleme metallidetektorid. Hah, ta rääkis kapsast!

Ujuma?

2006-01-20T00:54:00.000+02:00

Mul on kummaliselt hea tuju. Nüüd kuulan Ans. Andurit ka. Päris tore on olla. Ja rannahooaeg on käes. Ei, inimesed, te ei ole valesti aru saanud. Need termomeetrid ei näita mitte -22 kraadi, vaid 22 plusskraadi ja rohkemgi! Kõik Paraleppa ujuma! Ei, ärge Paraleppa minge, Rohukülas on parem. Ja karjääri võib ka minna. Karjääri pommi hüppama. Ja kui veab, siis saab isegi jääst läbi hüpatud. Ja kui veab, siis sulab jää homseks ära, sest äkki...

Fantaasiamaailmas on ilusam. says:
kõik on võimalik. äkki tuleb kosmosest tulikuum hõõguv meteoriit ja kukub karjääri peale ja siis sulabki ära

Andres. says:
ja see võimalus on 1:1000 000 000 000 000

Fantaasiamaailmas on ilusam. says:
aga see võimalus on siiski olemas. nii et kõik võib olla!

Nii et kõik on võimalik. Ja võimalik on ka see, et mina lähen näiteks nüüd magama. Üks hull läheb magama, teine hull juba läks magama. Ja päeval siis ujuma. Sest suvi on ju käes või kuidas?

Sürreaalne maailm.

2006-01-19T22:04:00.000+02:00

Haha, mina oskan ka kahtlast värvi olla. Ja praegu tahakski imelisust, sürreaalsust, maagiat, midagi ennenägematut. Õnne? Oma ellu. Jah, see on mu enda kätes. Jah, ma teen võib-olla ka midagi. Näeb, näeb, näeb. Selgub, selgub, selgub.

Mina käisin täna koolis. Jah, nii ongi. Teisipäeval tegin uurimistööd või tähendab seda, et magasin kümneni, tuiasin veidi foorumites, käisin sõidutunnis, kus keerasin veidi käkki nagu alati, kolasin veel foorumites.. Siis läksin viiest magama Korraks. Heili äratas mu poole kaheksast. Me pidime koos arvutist "The Truman Show´d" vaatama. See oli lõpuks ära laadinud. Heili tahtis ka näha, kuidas meedia inimese elu ära rikub ja kuidas on võimalik kellestki saadet teha nii, et see inimene ise ei teagi. Ja kuidas on kogu tema elu ette planeeritud. Jube-jube-jube. Nii palju aastaid läks raisku, elades selles "täiuslikus" maailmas, kus kogu elu oli ette kirjutatud. Kogu elu oli vaid stsenaarium. Ei, mina seda ei tahaks. Mitte ealeski. Pärast vaatasime telekast Losti ja vahepeal, kui reklaam oli, arvutist Trumanit. Ja siis hakkas paha. Mul läks süda pahaks. Kella viie paiku ilmnenud väsimus tuli tagasi. Pea valutas. Otsustasin magama keerata. Ja panin kella kuueks äratama, et keemia kontrolltööks ka veel õppida.

Aga mul oli süda paha. Öööööö, nii paha oli olla. Ma ei suutnud magama jääda. Ma nii väga tahtsin vara magama minna ja korralikult välja puhata, aga ei tulnud välja. Kiusav iiveldustunne ja peavalu. Siis mõtlesin, et oksendaks. Siis läheb üle. Saab välja selle asja. Äh, sealt tuli rohkem kibedat maomahla. Rõve. Ja parem ei hakanud üldse. Ma istusin vannitoa põrandal ja oleks äärepealt nutma hakanud. Ma tahtsin ju magada! Ja kui ma püsti tõusin, hakkas pea ringi käima ja veel halvem hakkas. Pärast mitmeid oksendamisi kobisin voodisse ja kuidagi kerratõmbunult suutsin magama jääda. Kooli ma muidugi ei läinud. Magasin jälle kümneni, tegin oma uurimistööd olümpiaadi jaoks ja tuiasin niisama netis ringi. Vahepeal hakkas paha. Ma ei söönud eriti, mingit kuiva leiba näksisin. Röstitud rukkileiba, nämmmmmm!! Ja õhtul läksin ma välja. Teatrisse ja telemeedia ringi. Juhuu! Tänaval nägin Liisi. Ta küsis, miks ma koolis ei käinud. Sogasin midagi, et olen haige ja nii. Tal oli väga külm ja ta läks koju. Veel rääkis ta, et käis füüsika järeltöös ja seal klassis oli jubedalt külm olnud. Üldse oli külm ilm. Nad tegid kottidest akende ette erilised barrikaadid ikka. Brrr. Külm on. Täna ka. Täna on rohkem kui kakskümmend miinuskraadi.

Teatriklass jäi ära. Meid oli veidi üle poole kohal (viis!) ja siis Mann lasi ära. Mul oli vaja kuskil nelikümmend minutit surnuks lüüa, sest kuueni (ehk telemeedia ringini) oli veel aega. Anni juurde läksin. Ta näitas mulle üliilusaid Dali pilte. (: Teed pidime ka jooma, aga siis jõudis Kerli juba kohale ja me läksime telemeediasse. Jah, see ring meeldib mulle. Ma hakkan seal raudselt käima. Just nii. Järgmiseks korraks tuleb mingi oma töö kaasa võtta. Video-video-video. Ma hakkasin juba eile õhtul valima. Äh, ma ei tea, peaks midagi uut tegema. Ma tahan seda raudteejaama videot saada!! Aga kaamera ja arvuti ei suhtle omavahel. On tüübid.

Kool-kool-kool. See oli veidi väsitav. Ma tahtsin koju. Pidevalt. Paha oli olla ka. Ja siis ma magasin matemaatikas laua peal. Ja kui ma siis vahetunnis seal magasin, tuli mul paar mõtet. Selle veenuusutamise kohta. Et mis lõhnaga see vesi siis on. Me pidime ju Andresega hakkama vett nuusutama. Et kas on lõhn või ei. Või noh, midagi sellist.

"Lähme nuusutame vett,
mis on teiselpool vett."

"Lähme nuusutame vett
ja sööme peale mett."

"Lähme nuusutame vett,
mis maitseb kui pett,
ja on meelepett."

Mina ei tea, miks just sellised asjad mõttesse tulid. Nad lihtsalt ronisid mu pähe, küsimata luba.

Aga nii saab ka.

"Lähme nuusutame vett
ja maitseme õhku
ja puudutame lillelõhna
ja joobume pilvede kohevusest."

See ronis pähe veel kahtlasemalt.

Läbi hämu paistab helge tulevik.

2006-01-16T22:54:00.000+02:00

Täna tunnen jälle üle pika aja, et elu võib tõsiselt ilus olla. Me teeme teatris minu kirjutatud näidendit. Pole mingi asi, millega ma eriliselt kiidelda saaksin, aga see sobib meie kursusele. Noortekomöödia. Ma ei taha jääda selliseid asju kirjutama. Mulle meeldivad sügavad asjad. Selliseid kirjutangi ma rohkem. Tõsi. Kui ma olin peaaegu koju jõudnud, helistas Mann mulle. Ma mõtlesin, et ta unustas teatris minu käest õpinguraamatut küsida või midagi, aga ei, see polnud üldse selline jutt. See oli parem jutt. See jutt pani mind koju jooksma. Seda juttu tahtsin ma edasi rääkida. Kaari Sillamaa saatis Mannile e-kirja. Laupäeval on Haapsalus see film, mida ta siinkandis ka filmis muidu. "Tütarlaste kooli juhtum". Mann aitas (või siis teater, mina ei tea) Kaarit kah ja nüüd on selline lugu, et neli inimest saavad tasuta seda filmi vaatama minna. Mina, mina, mina, mina, mina, mina! Noh, see pole see põhiasi. Kõige tähtsam on see, et Mann pidi mind Kaari Sillamaale tutvustama noh. Ei aja nina püsti. Ei aja. See pole ju nii suur asi. Aga talle meeldivat just, kui keegi kirjutaks, ja siis saaks sellest filmi teha. Kui ma kirjutaks.. Ma tahan stsenaristiks saada. Minu kired on kirjutamine ja filmindus. Noh videode tegemine. Mina sukeldun sellesse maailma. Ja seda mõtlesin ma juba enne seda asja.Kooliteatrite festival on oi-oi mis päeval. Minu sünnipäeval. 3. märtsil. Kas läheb tõesti nii, et ma astun lavale oma sünnipäeval ja esitan enda kirjutatud tükki? Ma arvan küll. Vist läheb nii. Jah, just nimelt. See peaks ju õnne tooma.Ja inimesed, kes doonoritena verd annavad, on minu arust iseäranis head. Nad meeldivad mulle. Mina ise ei saaks vist. Vereproovi elan vabalt üle, aga kui seda purkide kaupa hakata välja pumpama... Samas, elu hind ei ole sellega võrreldav. On aeg oma hirmudega silmitsi seista, neid jõllitada. Nii kaua, kui nad ära kaovad. Seda oli hea kuulda, et maailmas on häid inimesi. Sellel hallil pärastlõunal. (:

Mäger, kaks jänest ja purjus printsess.

2006-01-15T11:37:00.000+02:00

Teeme platsi puhtaks. Hakkame koristama! Tegelikult võiksin ma jah veidike oma tuba koristada, aga mul on nii palju muid asju teha. Hm, Simsi mängida, "Mäeküla piimameest" lugeda, uut juttu kirjutada (ma ei räägi sellest praegu mitte kui midagi!), saksa keele kirja kirjutada, pühapäeva nautida... Jah, ma üritan pühapäeva nautida. Vahelduseks. Pühapäevad on nii jubedad ja väga tore oleks neid vahelduseks mõnusalt ära kasutada, mitte ainult istuda ja viriseda, kui nõmedad need on. Magasin üheteistkümneni. Paar tundi on raisku läinud, aga jah, las nad olla. Võib-olla hiljem välja. Noh, tegelikult peaks kindlasti minema. Kui korra õues käia, oleks päev nagu korda läinud. Karjääri juures pole ammu käinud. Teeme ära.
Ma pidin juba eile SEE teatri asjadest rääkima, aga eile käisin ma väljas ja vaatasin telekat ja mängisin Simsi. Nohjah. Ma mängisin Vollit siis. Hahaa. Paroodia. Ja esimesel kursusel oli eksam. Lavakõne eksam. Luuletusi lugesid. Ilusaid luuletusi. Ilus oli. Ja Urb oli täis. Õnneks suutis ta end enamjaolt vaos hoida.
Selle paroodiaga oli nii, et Vilja mängis Manni ja siis teised tulid nagu proovi. Tulid, rääkisid temaga midagi (sõnadeta) ja istusid kohale. Mnjah. Ma olin ainus, kes mängis kedagi vastassoost, aga hullult naljakas oli. Mulle meeldis. Urb oli Rommi, Olle oli Urb, Anni oli Eve, Eve oli Kersti, Rommi oli Juku ja see oli vist kõik. Mul on tunne, et ma jätan kellegi välja. Hm, mul oli nahktagi seljas. Ja naljakas oli. Seda ma vist ütlesin.
Keskööl panime Kadri ja Maarjaga kostüümid selga ja läksime linna peale jalutama ja autodele lehvitama. Olle tuli ka kaasa. Sest me sundisime. Vastutasuks tegime kiluleibasid juurde, tähendab Maarja ja Kadri tegid. Suure virina ja otsimise peale pani Olle lõpuks lumeprintsessi kleidi selga. Ja kard oli tal peas. Ja viinapudel oli käes. Ahjaa, meil oli teda "vanaisaks" vaja. Reelika ja Kerli ja turvaseltskond tulid ka kaasa. Nemad olid ka täiskasvanud.
Ah, ma ei viitsi enam. Paar dialoogi, mis meelde jäid.

Mina olen väsinud ja magan laua peal. Ülikaine, lihtsalt peavalu ja väsimus. Minu haigus (:
Olle: "Kas sa oled väsinud?"
Mõmin.
Olle: "Aga kas sa tead, kui palju on kraanis vett?"
Mina: "Käi ära!"
Olle: "Ma armastan sind ka!"

Mina magan teatri koridoris kahe tumba peal. Hull väsimus. Varsti on lootus koju saada.
Mingi võõras tüüp nimega Kalle: "Kas Une-Mati tuleb sulle külla?"
Mina: "Juba tuli!"
Kalle: "Kas sa lähed Une-Matiga kohtama?"
Mina: "Juba läksin!"

Seda ka veel, et me tantsisime nagu alati. Elmari-stiilis muusika, aga mis sellest. Naljakas oli. Hahaa, tangot ka. Anniga tantsisin tangot (Ann, mitte Anni). Ja siis veel igasuguseid haigeid asju. Vahukomme grillisime ka muidugi. Ja siis sõin ma hästi palju juustupallikesi.

Tema nimi on Jaanika.

2006-01-13T14:10:00.000+02:00

Ma sain ta nime teada! Ja ta koera nimi on Imbi. Nii armas. See väike tüdruk, kellega ma ühel päeval rääkisin ja kes mulle kommi ka andis.. Ta on nii teistsugune ja ta meeldib mulle. Ta räägib mõnusat juttu. Me rääkisime oma loomadest ja nii. Tema vanaemal on kolm koera ja kass. Ja keegi nende perest tahtis väikest emast kassi võtta. Pidi olema ka üks rahulikum kass, kes neile sobiks. Ma tutvustasin talle lühidalt oma kassi ka. Piiksu. Paharetti. Ja ta ütles, et mul on nalja-kass. See kõlab hästi, sest meil ongi ju nalja-kass, või mis? Siis jõudis ta oma trepikojani ja mina läksin ka koju. Meie teekond kestis putkast majani. Väga lühike. Ma olen ise ka õue jooksnud ja putkast midagi ostnud (:

2006-01-13T13:53:00.000+02:00

Mina ei tea enam mitte kui midagi. Ma ei oska midagi ette võtta. Aga ma arvan, et ma lähen õhtul teatrisse. Enam pole seda suurt Tallinnasse mineku õhinat. Ei tahagi nii väga. Ja ma olen juba pikka aega tahtnud üht korralikku teatriistumist-olemist-tegemist. Ma pean vist Vollit parodeerima (: Oh ma ei tea, kas ma helistan Mannile ja ütlen, et ma tulen..

Mina kerin magama.

2006-01-11T23:27:00.000+02:00

Mina kerin magama. Magama. Magama. Magama. Tuttu. Voodisse. Tekki alla peitu. Unne. Unenägusid piiluma. Unefilmi vaatama. Sõidan unerongiga Unemaale. Une-Mati raputab mulle uneliiva silma. Uni ronib ise silma sisse.

Uni tule, uni tule silma peale.
Äiu-äiu, kõssi-kõssi, äiu-äiu, lapsuke.
Uni tulõ, uni tulõ uksest-aknast sisse, tule mede lapsõ silmä sisse.
Uni tulõ huigates.

Sügavalt magama. Mitte midagi kuulma. Unenägude maal olema. Und nägema. Karu magab talveund. Päkapikud ka. Jõuluvana ammugi.

Pea muutub raskeks, silmad vajuvad kinni. Rasked silmalaud. Tinaraske pea. Haigutus. Lõualuud paigast ära.
Ma lähen magama. Päriselt. Kerin ennast kerra nagu siil. Tegelikult ei maga ma keras nagu siil. Tegelikult on mul täitsa oma väärakas asend olemas. Üks jalg on kõhu alla tõmmatud ja teine on hästi pikalt välja sirutatud. Ma ähen harjutan nüüd oma väärakat asnedit.

Ma oskan rõõmsat nägu ka teha.

2006-01-11T23:18:00.000+02:00

Selle pildi tegime eile. Erikaga. Mina naeratan esiplaanil. Jah. Ma oskan veel rõõmsat nägu teha. Ja eile oli päris tore. Lehte paljundada oli ka naljakas. Muuseas suutsin ma endale paberiga kätte lõigata ja pärast seda proovisin lehti mitte eriti näppida, muidu oleks need veriseks saanud.

Täna müüsime lehti. Mina sain enda omadest lahti, aga kõik lehed pole ikka müüdud. Jama. Neid sai vist ikka liiga palju.

Tegelikult olen ma päris väsinud. Kohutavalt lausa. Viis tundi olen ma juba maganud. Nii tore. Nüüd saan veel päris kaua magada, sest aega on palju. Aega magamiseks.

Ma mõtlesin, et tekitaks endale uue harjumuse. Paneks kella mingi tund aega varem äratama ja siis uimerdaks seal voodis niisama. Hea on uimerdada. Veel parem on magada.

Tegelikult on mu pea praegu päris raske. Kui magan, siis muutub pea kergemaks. Eks ma proovin siis magada. Ja ma ei saa ikka aru, mis mul viga on. Pingepeavalud? Mitu korda nädalas? Vastik. Migreen võib ka olla, kuigi valutab teistest piirkondadest.

Söögi- ja õppepaus

2006-01-11T20:36:00.000+02:00

Ma olen nii väsinud. Kohutavalt väsinud. Koolist koju tulles mõtlesin, et magan veidike ja lähen siis teatrisse. Ma magasin kolmest seitsmeni. Kell kuus tegin korra silmad lahti, et veenduda, et varsti lõppeb teatriklassi tund. Ma ei jõudnudki sinna. Heili ka ei teadnud, millal ma minema pean ja ei äratanud ka. Aga tore ongi. Ma sain magada. Ma tahan veel. Praegu on söögi- ja õppepaus. Noh oli. Nüüd on arvutipaus.

Ja ma olen nii väsinud. Hakkab jälle pihta. See aeg, mil ma magan pärast kooli hästi kaua ja mitte midagi muud ei tee. Praegu on ka uni, aga ma olen siin. Ma ei oska teisiti. Ja õppisin ka. Võin öelda, et olin nüüd tubli. Ma õppisin! Juhuu. Tähendab, ma pole veel nii ära kulunud. Kui nüüd midagi põrutavat ei juhtu, siis kulun ma täiesti ära. Mul on vaja seda kontserti. Või seda teatripidu. Vot nii ongi.

Ma ei tunne end mõnikord ära. Kas ma olen kogu aeg olnud selline, kes laseb asjadel lihtsalt minna ja ei võta midagi ette? Ei, ei ole. Ja ei taha ka olla, aga asi on selles, et ma ei jaksa enam tubli olla. Ma ei suuda. Ma olen väsinud. Vaimselt väsinud.

2006-01-09T20:57:00.000+02:00

Ma tunnen end nii kasutu ja mõttetuna. Ma ei jaksa enam mitte kui midagi teha, selles on asi. Jah, ma tean, et ma võtan endale liiga palju kohustusi, aga mingil hetkel tunduvad need kõik vajalikud ja põnevad. Siis, kui nad rusuma hakkavad, märkan alles nende tõelist raskust. Praegu on mul Larus, teatriklass ja uurimistöö. Ja kool, kool, kool, kool, kool. Ma siiski käisin täna koolis. Ma pole ju üldse haige. Vähemalt mitte füüsiliselt.

Kasutuse tunne. Ma ei suuda midagi ära teha. Ma ei taha, ei oska. Olen võimetu. Ma tean, et pean, aga ma ei tee seda, sest olen juba alla vandunud ja ei hakka proovimagi. Ma ei jaksa enam absoluutselt.

Ma tean, mida mul vaja on. Totaalset kannapööret. Uut kohta, uusi inimesi. Uut kooli? Läheks Tallinnasse kooli? Aga nii raske on end sellest elust, mille ma endale tasapisi ehitanud olen, lahti rebida. Ja ma ei tahagi ehk nii väga lahti rebida. Ma tahan oma ellu lihtsalt midagi värsket, aga ma pole praeguseks seda veel üles leidnud. Ja ma kahtlen, kas ma kunagi leiangi. Enne, kui õige aeg on läbi.

Kool??

2006-01-08T19:36:00.000+02:00

Ma ei tea, kas ma lähen homme kooli, aga praeguse seisuga lähen. Mul on juba parem olla. Ma magasin kampsuniga ja külmetus andis järele. Aga siiski... Kahjuks või õnneks ei õnnestunud täna haigemaks jääda. Ma ei tea, mis mul jälle viga on. Vahepeal ma tahan minna ja siis ei taha ma hoopis üldse. Ma tean, et pean end kokku võtma ja minema, aga mul pole kohati mitte mingisugust tuju. Ma tahan, et see kool juba läbi oleks. Et ma saaks teha seda, mida ma tegelikult teha tahan ega peaks oma aega näiteks füüsikale kulutama. Ja keemia ja bioloogia. Ma ei taha. Kohe üldse ei taha.

Läheks magama.

2006-01-08T02:47:00.000+02:00

Enne, kui ma täitsa magama lähen kirjutan veel selle postituse valmis. Simsist on mõneks ajaks nüüd isu täis. Mängisin. Ja valitsesin teiste elusid. Shiltsa Montag saab varsti kolmanda lapse. See on tema esimene laps, Andrea.

Hm, tal on seeliku peal puudel. Märkasin seda mängu käigus. Las olla see lepituseks minu sõber-puudlile. Ehk rahuneb siis maha.

Ma ei usu eriti, et ma esmaspäeval kooli lähen. Ma olen kui tilkuv kraan praegu. Tatikraan. Ja ei midagi muud. Jah, ma võin Rudolph Punanina ka olla muidugi. Taskurätikuid kulub niiiiii palju ja ma aevastan kogu aeg. Ma olen haige. Juba kaks päeva olen haige olnud. On aeg terveks saada. Kui ma kooli lähen, siis jään ma veel haigemaks. Ja ma ei taha sinna nagunii minna.

Ja puudel trügis ikka vahele. Ma ei saa aru, mis tal viga on. Ta on vist arust ära.
Ma lähen nüüd magama. Arvatavasti magan suu lahti nagu mu vanadel adenoidiaegadel. Äkki peaksin uuesti operatsioonile minema? Või vähemalt arsti juurde. Krooniline nohu tapab.

Mul hakkas ühel hetkel paha.

2006-01-07T21:43:00.000+02:00

Lihtsalt niisama. See tuli tühjusest. Ma tundsin, et mul on süda kohutavalt paha, aga see polnud nagu tavaliselt. See tuli nii äkki ja ühel hetkel tahtsin ma ainult pikutada. Komberdasin oma toolilt maha ja lesisin paar hetke vaibal. Nüüd on parem, aga mul on tunne, et esmaspäeval ma kooli ei lähe. Ma ei tea, mis mu sõidutunnist saab, aga see tuleb vist ära jätta. Vähemalt nii ma arvan.

Pildil on Lady Capp (endine Lady Do Da Da), tema taga Macurio Kaulitz, Heili sim. Esimene pilt, kus mees ka peal on.

Sibyll Gelbous

2006-01-07T21:28:00.000+02:00

Tema nime ma tean. Aga tema pole ka minu oma. Heili oma on. Heilile meeldib oma simidest pilte teha. Ma hakkasin täna vaatama, et Simsi pildid on päris head. Pärast seda, kui olin 600 pilti ära kustutanud (umbes pooled, enamik neist väiksed jurad). Neis on päris palju peidus. Ja ma tean enam vähem nende taga olevaid lugusid. Ja pilte on palju. Ja iga mängukorraga tuleb neid juurde.

Sibyll on Heili teismeline. Ta seisab üksi keset maanteed, teadmata, kuhu ta läheb. Ja ta näos on kurbus. Ma olen hakanud tähele panema, et nende nägudes on üldse palju kurbust, justkui kurvastaksid nad selle üle, et nad ise oma elusid ei juhi. Arvutimängutegelastel pole ju tõelisi tundeid. Nad ei ela ju päriselt. Siiski on nad mulle vahepeal kohutavalt kallid. Ma tean, et see kõlab tobedalt, aga nii see on.