Tsuhh-tsuhh, sõidame?

Jah, ma olen nüüd tagasi. Ei tea, palju ma kirjutada viitsin, aga vähemalt ma üritan. Elina, ma tean, et sa ütlesid mulle kuskil 29. juulil, et ma pole ammu kirjutanud, aga jah... No ma tahtsin, aga... Tahtsin kohe järgmisel päeval kirjutama hakata või isegi öösel. Ei tea, miks seda ei teinud. Horvaatia reisiks pakkisin asju. Nagu seal oleks nii palju pakkida... Ah vahet pole, igatahes, nüüd ma kirjutan. Mul on täpselt selline tunne, et homme hommikul ärkan a la seitsme paiku ja tahan hommikusööki sööma minna. Saia ja moosi pakikestest. Võid. Rootsi lauda. Teed või kanget kohvi. Ja peale seda hakkan ma oma kotti bussi poole tassima, et järgmisesse kohta edasi sõita. Ja siis harjutan bussis sajas erinevas asendis magamist. Padjata ja ilma. See elustiil hakkab külge. Raske on end ümber harjutada. 12 päeva ikkagi. Miks Horvaatias sadas vihma? Me läksime ju toredale soojale maale, aga seal sadas vihma. Näh. Nii pole aus. Aga muidu oli lahe. Kuigi need linnad viskasid vahepeal üle. Ühesugused. Ja neis kõigis olid need ühesugused putkad, kus olid ühesugused ninn-nännid müügil. Heili ostis igasugu saasta. Kõrvarõngaid ja mingeid helmeid ja ei tea mida veel. Ma ei viitsi eriti Horvaatiast kirjutada. Alustan hoopis järgmist postitust, mille teemaks on küll palju vanem sündmus.