Kääbik

"Nii imelik kui see ka on - headest, nauditavatest asjadest ja õnnelikult veedetud päevadest pole suurt midagi rääkida ega viitsi sellist lugu keegi ka eriti kuulata; seevastu aga tülikad, hirmuäratavad ja koguni jubedad asjad pakuvad head jutuainet ja neist pajatamine võtab igatahes kõvasti aega."

John Ronald Reuel Tolkien, "Kääbik", peatükk "Lühike puhkus", lehekülg 51

Ja ongi nii. Miks hakkan ma alati siis oma blogi järele puudust tundma, kui mul on tühi või vastik või paha tunne? Et end välja valada. Et kirjutamise läbi lohutust ja mõistmist leida. Selleks ma blogi vajangi. Aga mõnikord kirjutan siiski ka toredatest asjadest. Selleks, et need meelde jääksid. Paari aasta pärast on hea lugeda. Ja mõelda, milline ma kunagi olen ja siis leida, et ma olen ikka teine inimene juba.