Mulle meeldivad isiksused

Ojee. Ma pole nii ammu postitada saanud. Nett jookseb kokku, kui ma bloggerisse lähen. Aga läbi Picasa saab, nagu praegu välja tuli. Seega tuleb neid pitlidega postitusi mõnda aega kannatada, sest ma lihtsalt pean postitama. Nii palju ideid on kuhjunud ikkagi...

Tegelikult ei viitsi ma Lihulast ega oma sünnipäevapeost ega Tartust üldse kirjutadagi. Ma tahan ainult seda öelda, et mulle meeldivad isiksused. Inimesed, kel pole kõigest ükskõik ja kes ei anna kohe alla. Ma mõtlen, et nad ei allu minule. Jah, mulle meeldib domineerida, aga ma taipasin, et domineerimine ükskõikse ja täielikult alluva isiku üle on mõttetu. Ta ei osuta mitte kui mingisugust vastupanu ja minu domineerimishimu kustub ruttu. Mul hakkab igav. Kohutavalt igav. Ja siis tahan ma sellest inimesest võimalikult kaugel olla. Aga seegi pole alati võimalik. Mõnikord on vaja temaga tükk aega koos olla. Kohustuslikult.

Aga et siis isiksused... Inimesed, kes julgevad midagi öelda. Inimesed, kel on oma mõtted. Inimesed, kes ei nõustu minuga igas asjas, vaid oskavad midagigi vastu öelda ja põhjendada oma käitumist. Ma ei taha väita, et need, kes sellised ei ole, polegi isiksused. Võib-olla nad on isiksused, aga minu silmis on nad nõrgad. Ei, ma ei väida ka seda, et mina olen hullult tugev isiksus, sest ma tean, et ma seda ei ole. Mul on nõrkusi. Palju. Ja hirme. Palju hirme.

Aga tegelikult on nii, et ma tahtsin jõuda selleni, et mulle ei meeldi, kui inimesed on nõrgad ja üritavad mulle sellega meeltmööda olla, et tõstavad hommikul taldrikule täpselt sama toitu mis minagi ja söövad seda täpselt samas järjekorras nagu mina... See on hirmutav. Ma ei taha endale klooni. Absoluutselt mitte. Ma tahan huvitavaid inimesi. Ma tean, et neid on raske leida. Aga ma olen neid leidnud. Ja ma tean, et nad on olemas. Need isiksused, kes mulle tõeliselt huvi pakuvad.

Ja seda ka, et Liinale palju õnne!!