Pruun härgkonn või kuidas see oligi?

No Bullfrog Brown. Ma ei mäleta, mis tõlkeni me lõpuks jõudsime. Pruun härgkonn või konnhärg vist oli. 29. juulil ei olnud pooltki nii hea kontsert kui 30. juulil. Siis oli mu elu parim. Ma pole kunagi nii arust ära olnud. Kontserdi pärast täielikult arust ära. Maarja oli ka, ma polnudki nii üksi. Me läksime muusikast hulluks, tantsisime, vaheajal jooksime õues ringi, kuigi vihma sadas... Mina jooksin mäest üles-alla. Mina ostsin plaadi, Maarjal oli see juba eelmisest õhtust... Teatris olin kaheni. Kontsert lõppes ühe paiku. Ja Gavin oli ka seal. Äge. Ja tema vend, kes rääkis, et "European women suck, but estonian women are cool" ja tema sõber. Mõtlesin mitu korda, et kunagi võiks koju minna. Telefon oli kantoras. Minust eemal. Siis, kui Marelle millalgi koju läks ja mulle kibestunud mutikese hääletoonil ütles, et minu issike helistas mulle kolm korda ja et helistagu ma tagasi, kui ei taha tema moodi lõpetada... Mõtlesin tõepoolest, et käi persse, ära riku ära. Noogutasin ägedalt ja ta läks lõpuks koju. Ma tean, et oleks ise ka kiiremini sinna pidanud minema. Mul oli ikka päris suva, et kell kuus läks kooli eest buss. Horvaatiasse. Kaheni olin seal, siis hakkas mõistus tagasi tulema. Nii hea oli ju Alar Kriisa kõrval istuda, täiskasvanute kambas... Ja see Mihkel (a la 30-aastane?) tegi nii naljakat tantsu. Rahvas oli arust ära. Pidu läks käima. Reedel ei läinud. Aga siis oli laval sada erinevat esinejate kombinatsiooni. Gavin, Bullfrog Brown, Andre, kõik said koos kuidagi oldud. Aga laupäeval või siis juba pühapäeva esimestel tundidel astus Gavini vend esimest korda koos temaga lavale. Ahhh, see oli hea öö. Ja Marelle oli veel see, kes kuulutas, et hakkab pidu panema. Kellel siis särk lõppude lõpuks märg oli, ah? Raske arvata?