Ma nakasin nüid tulõma...

Ma ei saa seda bussisõitu välja jätta. See oli naljakas. See oli teistmoodi. See meeldis mulle. Aga see juhtus vaid ühel korral. Kui me tagasi tulime, oli juba igavam. Aga reis Tallinnast Tartusse 16:15 bussiga..pühapäeval. Vot see oli hea. Buss oli puupüsti täis ja keegi polnud nõus oma kohta loovutama. Mindi isegi nii kaugele, et pooled inimesed vahetasid täielikult oma kohad ära ja seda kõigest seepärast, et istuda selle koha peal, mis neil piletil kirjas oli. Mind tavaliselt ei huvita, mis number mul seal on, aga jah.. neid huvitas. Siis oli seal üks tädike, kellel oli koer kaasas. Koer istus ka istme peal nagu kogu muu bussirahvas. Aga siis tuli bussijuht, kes teatas, et koer ei tohi seal istuda, et tema jaoks pole piletit ostetud ja nii edasi. Tädike väitis küll, et koer on alati nii reisinud ja et ta on muidu selline tubli kutsa. Ma usun seda. See oli üks armas musta värvi koer. Väga armas. Siira pilguga. Ilus. Mina sellelt koeralt halba ei ootaks. Tal oli selline paikoera nägu. Ja ta magas seal põrandal nii armsalt. See on selline koer, kes armastab oma perenaist andumusega ega tee kellelegi kurja. Ta võitis mu südame selle üliarmsa pilguga. Ta silmad näisid justkui ütlevat, et tema ei teeks iialgi halba.

Nii. Selle koeratädi kõrvale istus veel ägedam tädi, kes rääkis murdekeeles. Iga kord, kui tal mobiil helises, keerasin oma muusika vaiksemaks ja kuulasin tema juttu. See oli lihtsalt liiga põnev. Mulle meeldivad murded!!! Ja mulle meeldisid need rahvalaulud ka, mida Tartus 13. märtsi õhtul lauldi. Nii naljakas oli kuulata, kuidas tädi rääkis, et "Ma nakasin nüid tulõma. Joa, joa, buss on täüs!" Ja lõppu ütles ta tavapärase: "Olgu. Tshau!" Ma nautisin tema kõnet. Mmmm, kui hea. Võru murre. Ta sõitiski Võrru. Ja siis arutas ta koeratädiga, et buss läheb pärast Tartut vist natuke tühjemaks. Ja koeratädi väitis, et Tartust tuleb palju peale ka...

Miks ma üldse blogin praegu? Haige olen. Kodus olen. Ja ei tahagi kuhugi minna. Ma ei viitsi absoluutselt "Carmenit" vaatama minna. Ei lähe ka. Heili on ka haige. Aga tema on kauem haige olnud. Mul hakkas alles eile paha. Mitu korda mõtlesin ma bussis, et nüüd annan otsad. Nüüd hakkan oksele. Enam ei jaksa. Rõve oli olla. Väga rõve. Pea valutas. Ja okse tahtis välja tulla. Ma mõtlesin mitu korda selle peale, kus on bussi WC. Aga ma ei jõudnud sinna. Ma pidasin kuidagi vastu. Magades. Sekundeid lugedes. Minuteid jälgides. Tunde kannatades. Hüppasime Tartu-Tallinna bussilt maha ja Haapsalu buss oli ees. Peale!! Hakkasin mobiiliga raadiot kuulama ja lootsin, et see sõit läheb kiiresti. Kujutasin juba ette, kuidas ma Niine bussipeatuses lumehange oksendan. Aga seda ei juhtunud. Kui ma lõpuks bussist välja roomasin ja värske õhu kätte sain, hakkas juba palju parem. Sel ajal, kui ma Mihkliga Kastani kandi poole juba jalutasin (ta läks orkestriproovi), hakkas mul päris hea. Värske õhk. Mmm... Värske õhk oli hea. Ja ma suutsin isegi päris palju rääkida. Tartus. Ja Viltast. Ja niisama. Ja ma sõin isegi Mihkli ostetud shokolaadi ja see ei tulnud kohe üles. Kui ma koju jõudsin, vajusin voodisse ja siis hakkas jälle paha. Päris paha. Aga midagi ei tulnud välja. Ainult paanika tekkis. Kuskil seitse läbi tuli issi ja päästis meid ära. Heili on ka ju haige. Ja ta oli enne üksi kodus olnud. Ja sappi oksendanud. Vastik. Sapil on halb maitse. Aga issi käskis meil mingit salvi varvastele määrida ja end kraadida ja Coldrexi juua. 36,2 ja 37,4. Minu temperatuur oli madalam. Issi hakkas midagi alajahtumisest sonima. Mu põsed olid külmad. Nad on siiamaani külmad. Sarnane haigus mis kuu aega tagasi. Sama jubedus mis sõbrapäeval. Siis oli mul kohutavalt halb. Ma pidin mitu korda enam-vähem kokku kukkuma ja koolis oli eriti raske olla. Aga siis olin ma koolis. Ja isegi kehalises. Enam ei... Ma ei viitsi. Ei suuda. Ei taha. Ja ma tunnen, kuidas nõrkus taas ründab. Näpud on muutunud vedelaks ja silme ees hakkab virvendama. Ma peaksin hoopis pikali viskama. Ja ma teen seda. Kohe teen. Ja homseks saan terveks. Ja homme algab õudusfilmide festival.