Küüslauguleivakesed

Ma ikkagi läksin täna teatriklassi. Algul mõtlesin küll, et mitte kusagile ma ei lähe, aga vot ümber mõtlesin. Tegelikult tore, et läksin. Sest täna polnud tavaline tund. kirjutada oleks muidugi võinud, aga mingeid etüüde teha. Ei, mitte etüüde. Me oleme neid juba nii palju teinud! Aitab! Stopp! Varsti on teatriajaloo eksam. Olgu, elab üle. Või ei ela ka? Kunagi saan teada. Mida ma siis tegin seal teatris? Pakkumisi? Polegi? Hmmm...Nii pole ju huvitav. Ma ei kirjutagi enne, mida ma tegin, kui mõni pakkumine tuleb... Tüng! Juba kirjutan! Me lõikasime maske välja. Ja siis ma joonistasin ka mõned. Ja auke tegin ka nendesse. Varsti algab see Teatrimarakrati värk. Homme tulevad 40 last Taeblast teatrit vallutama. Aga mida me nende maskidega tegime? vot seda...Ah, ütlen ikka. Panime Anniga koos üles. Riputasime nööride külge. Jah, just nii. Ja kui panna UV-lamp tööle, siis need helendavad, sest need on valged (vähemalt ühelt poolt, teisel pool on Peetri etenduse plakat) ja kõik on õnnelikud. Aga küüslauguleivad? Mis nendega on? Päris lahe on õues suurel pannil neid leivakesi küpsetada, kuigi ma ise neid ei söö. Vorstikesed olid ka. Ma sõin isegi vorstikest, sest seal õues seistes tuli lihtsalt isu ühe vorstikese järele. Need olid väiksed jupid. Ma ei tea, miks, aga ma tahtsin seda lihakäkki. Ja maitses isegi. Aga sellepärast ei hakka ma jälle siga ja lehma sööma. Jään ikka kanade ja kalade juurde. Olen imelik ja teistsugune, mis siis? Kui ei meeldi, ära vaata. Mida iganes. Hakkab jälle loll tuju tulema. Õues seistes tekkis kodune tunne. SEE teater on üks mu kodudest. Just nimelt üks neist, mul palju kodusid. Oma kodu ja vanaema juures ja isa ja...oh...Ameerika filmides teevad kodutud õues lõket ja sellist värki. Kohe tuli see silme ette.Aga meie pole kodutud. SEE teater on meie kodu. SEE teater on meie kodu, aga igaühel on ka täitsa oma kodu. SEE teater. Jah see teater. Kuidas sa ei tea SEE teatrit? SEE on see teater, mis asub vabal maal vabas riigis vabas linnas Vaba tänav 10. ikka ei tea? No siis mine ära!