Tahaks midagi tarka öelda...

Tõepoolest tahaks. Mitte öelda, aga pigem kirjutada. On selline imelik tuju. Kas ma peaksin praegu magama? Ma ei tea. Suvi on. Siis pole vahet. Nüüd kirjutasin küll täielikku jama. Lugesin Hanna blogi ja tahaks nüüd midagi arukat kirjutada. Aga ei saa. See ei tule iseenesest. Olgu, ma ütlen, et käisin täna raamatukogus. Varsti saan ühe raamatu äkki läbi ja siis võin sellest kirjutada. "Kõigest kaheksateist". Getter luges seda bussis. Alguses tundus imelik ja absurdne, aga tekitas huvi. Ühe lõigu kirjutan siia ümber. Selle eriti absurdse, mida teised ka bussis lugesid. Kokkuhoiu viimane piir. Ma tean, et olen roheline, aga seda raamatut lugedes tundub, et ma olen vägagi oranž. Punane mitte. Õnneks. Aga hambapastavahuga, mis on suust läbi käinud ma oma kaenlaaluseid küll raseerima ei hakkaks. Vot. Ja see polnud veel üldsegi absurdne, muide.