Niisama.

Jälle tantsib Heikiga, Heikiga... Heikiga tantsib ta. Üksinda jälle ta. Istun ja tema..ja tema tantsib Heikiga.
Ei, ma poleks Heiki peale armukade. (: Heiki on ju Heiki.

Hakkasin mõtlema, et kui kaua tuleb mul veel üksi nende pinkide peal istuda ja saiakest nosida. Muidugi ei pea ma ise sinna istuma minema, aga ma mõtlen nagu põhimõtteliselt seda asja. Ja kui kaua jälgin ma rõdult mööduvaid inimesi ja mõtlen, kuhu nad küll lähevad. Ja mõtlen, mis elu neil olla võib. Ja kui paljud inimesed vaatavad mind ja mõtlevad, et ma olen kurb/õnnelik/naljakas/napakas/loll/tore või mida iganes. Ja kes tõstab pilgu, kui ma möödun? Kes viitsib pilku tõsta? Ja mida nad näevad? Mida nad tahavad näha? Kas nad tunnevad minus ära kübekese iseendast või oleme sootuks erinevad?

Ja põhiküsimus: kas ma hakkan kunagi laevärvi koorumist jälgima? Igavusest. Masendusest. Või teen ma seda seepärast, et ma otsin sellest sügavamat mõtet.