Läbi hämu paistab helge tulevik.

Täna tunnen jälle üle pika aja, et elu võib tõsiselt ilus olla. Me teeme teatris minu kirjutatud näidendit. Pole mingi asi, millega ma eriliselt kiidelda saaksin, aga see sobib meie kursusele. Noortekomöödia. Ma ei taha jääda selliseid asju kirjutama. Mulle meeldivad sügavad asjad. Selliseid kirjutangi ma rohkem. Tõsi. Kui ma olin peaaegu koju jõudnud, helistas Mann mulle. Ma mõtlesin, et ta unustas teatris minu käest õpinguraamatut küsida või midagi, aga ei, see polnud üldse selline jutt. See oli parem jutt. See jutt pani mind koju jooksma. Seda juttu tahtsin ma edasi rääkida. Kaari Sillamaa saatis Mannile e-kirja. Laupäeval on Haapsalus see film, mida ta siinkandis ka filmis muidu. "Tütarlaste kooli juhtum". Mann aitas (või siis teater, mina ei tea) Kaarit kah ja nüüd on selline lugu, et neli inimest saavad tasuta seda filmi vaatama minna. Mina, mina, mina, mina, mina, mina! Noh, see pole see põhiasi. Kõige tähtsam on see, et Mann pidi mind Kaari Sillamaale tutvustama noh. Ei aja nina püsti. Ei aja. See pole ju nii suur asi. Aga talle meeldivat just, kui keegi kirjutaks, ja siis saaks sellest filmi teha. Kui ma kirjutaks.. Ma tahan stsenaristiks saada. Minu kired on kirjutamine ja filmindus. Noh videode tegemine. Mina sukeldun sellesse maailma. Ja seda mõtlesin ma juba enne seda asja.Kooliteatrite festival on oi-oi mis päeval. Minu sünnipäeval. 3. märtsil. Kas läheb tõesti nii, et ma astun lavale oma sünnipäeval ja esitan enda kirjutatud tükki? Ma arvan küll. Vist läheb nii. Jah, just nimelt. See peaks ju õnne tooma.Ja inimesed, kes doonoritena verd annavad, on minu arust iseäranis head. Nad meeldivad mulle. Mina ise ei saaks vist. Vereproovi elan vabalt üle, aga kui seda purkide kaupa hakata välja pumpama... Samas, elu hind ei ole sellega võrreldav. On aeg oma hirmudega silmitsi seista, neid jõllitada. Nii kaua, kui nad ära kaovad. Seda oli hea kuulda, et maailmas on häid inimesi. Sellel hallil pärastlõunal. (: