Söögi- ja õppepaus

Ma olen nii väsinud. Kohutavalt väsinud. Koolist koju tulles mõtlesin, et magan veidike ja lähen siis teatrisse. Ma magasin kolmest seitsmeni. Kell kuus tegin korra silmad lahti, et veenduda, et varsti lõppeb teatriklassi tund. Ma ei jõudnudki sinna. Heili ka ei teadnud, millal ma minema pean ja ei äratanud ka. Aga tore ongi. Ma sain magada. Ma tahan veel. Praegu on söögi- ja õppepaus. Noh oli. Nüüd on arvutipaus.

Ja ma olen nii väsinud. Hakkab jälle pihta. See aeg, mil ma magan pärast kooli hästi kaua ja mitte midagi muud ei tee. Praegu on ka uni, aga ma olen siin. Ma ei oska teisiti. Ja õppisin ka. Võin öelda, et olin nüüd tubli. Ma õppisin! Juhuu. Tähendab, ma pole veel nii ära kulunud. Kui nüüd midagi põrutavat ei juhtu, siis kulun ma täiesti ära. Mul on vaja seda kontserti. Või seda teatripidu. Vot nii ongi.

Ma ei tunne end mõnikord ära. Kas ma olen kogu aeg olnud selline, kes laseb asjadel lihtsalt minna ja ei võta midagi ette? Ei, ei ole. Ja ei taha ka olla, aga asi on selles, et ma ei jaksa enam tubli olla. Ma ei suuda. Ma olen väsinud. Vaimselt väsinud.