See pilt väljendab mind hetkel kõige paremini. Ma ei tea, miks, aga see on lihtsalt nii. Tukk varjab mu silmad ja osa näost. Ma varjan ennast poolrõõmsa maski taha. Kogu aeg. Koolis. Pidevalt. Iga päev, kui ma kodus ei ole. Kodus võin kurb ka olla, aga seda ei märgata eriti. Teised on ka ebakurvad siin. Mõnikord hakkab Heili küll nutma, aga... Me oleme õppinud ennast maski taha peitma. Elu ja lapsepõlv on seda meile õpetanud. Kas ma kunagi tänan seda elu?