Vahelduseks minu Piiksu ka.

See on meie kass.
Tal pole veel tegelikult nime, sest Heili hüüab teda Bimbuks, aga mina tahan, et ta oleks Piiks. Siis hüüan ma teda veel Loomaks ja Kassiks. Eriti siis, kui ma ta peale vihastan, ja seda juhtub ikka tihti. Piiks on ju paharet. Ta hammustab kõike, mis liigub, ja kõik, mis ei liigu. Ta närib ja järab ja otsib pidevalt uusi mänguvõimalusi. Ja tundub, et see ongi tema eesmärk. Öösel käib minu voodis nunnut mängimas. Või siis Heili voodis. Magab kaisus. Ja magab kaela peal. Mõnikord ei saa ma korralikult magada, sest kass on mulle nina kõrva toppinud ja nurrub kõrva. Huvitav elukas. Ja ükskord näksis ta Heilil terve öö juukseid. Meie armas kallis Piiksuke.
Ma luurasin kaameraga mööda korterit ringi, tegin mingeid pilte. Pildistasin iseend, kasutades vannitoa peegelduvat lage. Kass oli rätiku maha tõmmanud ja magas selle peal. Nii ma ta leidsingi. Ja ta oli ikka kohutavalt armas.