SEE

Vaatasin oma blogi pealkirja. See. Kunagi oli see "Niisama olemine.". See. Ja SEE. Ma hakkasin teatrit igatsema. Meie oma teatrit. SEE teatrit. Millal ma seal viimati käisin. Hm, siis, kui meil eksam oli. Detsembri keskel. Just enne vaheaega. Siis oli etüüdieksam. Väga panges eksam. Tõmbasime loosi ja puha ja mina olin Janariga paaris. Öh. Ei saanudki Marist ): Igatahes, saime mingi luuletuse värgi ja pidime selle kohta etüüdi tegema. Hm, me olime mingis kahtlases majas. Me olime lastekodust põgenenud ja tahtsime alustada uut elu. Maailmas. Suures ja laias maailmas. Mina ei tea, kust tuli see asi, et lähme Saksamaale (ah, ma ju armastan Saksamaad (: ), aga sinna asi jõudis. Janari demonstreeris siis oma saksa keelt. Jippii. Tüüp oskab öelda "Ich liebe dich." Neeeeeiiiiin! Ich mag das nicht. Mida iganes, see oli etüüd.

Aga ma igatsen ikkagi SEE-d. Tegelikult on mu sõiduõpetaja ka SEE-st ja teda nägin ma alles eile (: Aga ma tahan ikkagi sinna. Tahan suurt üritust. Sellist suvevärki. Suvel olid nii head üritused ja septembris ka. Nostalgiapäevad on ja jäävad parimaiks. Ma pole neist siiamaani üle saanud. Rääkisin MSN-is Anniga ka ja siis jõudsime Nostalgiapäevadeni. Oh. Ma tahan neid tagasi. Kolmepäevane üritus, millest kirjutab isegi Ekspress on juba midagi. Minu seljast oli Ekspressis pilt ka (: Mul oli siis see haige punane kleit seljas. Paraadi jaoks. Kui ma selle alguses selga panin ja suurde saali sisse astusin, siis... Keskealised mehed hakkasid kohe kommenteerima. Need olid need võrritüübid. Nad olid pärast autasustamist meie baarileti juurde passima jäänud. Ja mina käisin ka kogu aeg baarileti juures ju. Selle taga ka. Seal oli hea vahukomme grillida. Küünla kohal. Vahepeal aitasin müüa ja nii, aga alkoholi ma müüa ei tohtinud, sest olen 17. Varsti võin. Selle kleidiga oli nii, et ma sikutasin seda kogu aeg allapoole, sest see oli ikka nii kohutavalt lühike. Samal õhtul kandsin igasuguseid muid riideid ka. Siis oli moeetendus. Urb oli õhtujuht. Ta ei teadnud, mida me selga paneme, ja meil oli väga põnev jälgida, millise jutu ta publiku jaoks nüüd välja mõtleb. Hm, hõbedane kleit, kontsad ja blond parukas. See oli hea. Siis jooksin tagasi ja tõmbasin selga suvalised riided. Käisin vist mingi kolm korda lavalt läbi (: Teised sattusid ka hasarti. Enam-vähem kõik riided sai ära proovitud. Ma igatsen Nostalgiapäevi kohutavalt. Ma tahan jälle võrrivõidusõidul kohtunik olla ja starti anda. Ma tahan baarileti taga tobetseda. Ma tahan mööda teatrit ringi joosta. Ma tahan väikses saalis seinalt "Nu, pogodit!" ja vanu ülinaljakaid eesti reklaame ja eesti väärtfilme vaadata. Ma tahan seda tagasi. Või ma tahan uut üritust teatris. Me pidime jaanuaris Anneliga teatris laagri korraldama. Noortele. Ja seda sellepärast, et Nostalgiapäevad olid liiga head. Aga teeme ära. Meil oli nii palju ideid. Kui nüüd jõuaks vaid tegudeni. Mann oli nõus. Ruumid me saame. Ja elu on jälle ilus, kui SEE teatris tõmmelda saab. Ma armastan seda kohta. Ja seda armastust tuletab meelde mu rahakotis olev liikmekaart.