Ilus öö nõuab ohvreid.

See ohver on valus. Aga see on siiski seda ilu väärt. Mul oli väga ilus öö. Vaikiv korter, hingavad seinad, tasa mängiv telekas väärtfilmidega, diivanile uinumine, diivani sisse vajumine. Rahu. Õnn. Üksiolek. Viis läbi jäin magama. Ja nüüd olen terve päev ka enam-vähem ainult maganud. Juba varakult tulid segajad, ärkajad, sahmerdajad, kolistajad, Minu uni sai häiritud. Pea valutab. Väga valutab. Ohver ilusa öö nimel. Keegi ütles, et see, mida sa teed aasta esimesel päeval, seda teed sa ka ülejäänud aasta. Igasugu uusaastajura ei tasu uskuda, aga ma ei imestaks absoluutselt, kui mul valutakski pea kogu aeg. See on minu haigus. Minu needus. Minu kõige vihatum viga. Ma tean, et ma pean arsti juurde minema. Ma lähen ka. Kunagi. Ma ei tea, millal, aga ma lähen. Sest need peavalud pole normaalsed. Kümme aastat on see häda raudselt olnud. Jama. Ma vihkan peavalu. Isegi rohkem kui oma igavest kroonilist nohu.