Raudteejaama eri.

Kahju, et rongid ei käi. Vähemalt saab veel rongihäält kuulata. Augustis ei saanud rongi häält kuulata. Nüüd saab. See on hea. Nii ongi naljakas. Alisa ja Mašaga olin koos. See tähendab, et hullude kompanii oli koos. Tore oli. Võtsin kaamera kaasa ja tegime raudteejaama eri. Mitu pisikest jupikest raudteejaama kohta. Hullud kummikommiõgardid. Tegelikult mulle ei maitse kummikommid. Keemia. Koll, kes elab rongi all. Raudteejaama ekskursioon simside keeles. Chumba! Jorsid, kes vaksalis magavad ja rongist maha jäävad. Rongi häälega saab igasugu pulli teha. Mul on nii hea meel, et see tagasi on. Kunagi teen sellest video ka valmis. Näiteks siis, kui arvuti ja kaamera jälle omavahel suhtlema hakkavad.

Heilil on imelik tuju. Tahab, et me kõik vanaema juurde koliksime ja tema saaks nädal aega üksi elada. Kunagi oleks ma temast paremini aru saanud. Nüüd olen ma veidike suuremaks kasvanud. Istub praegu minu toas ja karjub, et mina käin talle pinda. Aru ma ei näe, miks ta siis MINU toas passima peab. Ma olevat ülbe. Oeh. Sellepärast, et ma olen oma toas. Ei mina oska seda väikest kolmeteistaastast puberteedikut aidata.

Mul on uus jutuidee. Hakkan öösel kirjutama. Siis, kui vaikseks jääb. Siis, kui Heili magab ja ei porise mul kõrva ääres. Rikub tuju lihtsalt ära. Ma tean, et olin ise ka kunagi selline, aga kas tõesti nii hull?