Väike tüdruk koera ja kommiga.

Tulin koolist. Lehest. Mingi sisemine tühjus on tagasi hiilinud. Tahaks midagi. Midagi. Midagi. Või kedagi? Midagi on raskelt puudu ja ma tunnen seda iga keharakuga. Läksin putkasse. Tahtsin midagi mõttetut. Ja kas ma olen öelnud, kui uhke ma olin varem, et ma polnud peale 24. detsembrit ise poest mitte kui midagi ostnud? Selline puhas tunne tekkis. Aga täna siis läksin suvalt putkasse ja ostsin mingit juustumõnglit. Seal oli üks väike tüdruk ka. Koeraga koos. Koer tõmbles tal rihma otsas. Ostsin oma jura ära ja hakkasin koju minema. Tüdruk koeraga oli ka seal. Ma hakkasin temaga rääkima. Koerast. Niisama. See koer oli isane. Ta kinnitas mulle seda mitu korda. Tal on kodus emane koer ka. Selle isase koera ema. Ta elab meie kõrvaltrepikojas kolmandal korrusel. Aga ma ei tea ta nime. Ja ta on üle hulga aja üks normaalne väike laps, kellega ma rääkinud olen. Tundub, et ta hakkab mulle meeldima. Kas oleks liiga naiivne õues passida ja seda last oodata? Ma hakkasin praegu mõtlema, kas ta on ikka tüdruk. Äkki oli poiss?

Aga ma tahaksin kõigiga nii vabalt rääkida, kui ma selle lapsega rääkisin. Ma hakkasin pihta mittemillestki. Temaga oli lihtne. Ta ei nõudnud midagi ja hea oli olla. Ja sellist rahu suudab pakkuda väike laps. Ma peaks temaga mängima minema. Päriselt.