Mina ja ruupor.

Mul on tunne, et täna jäängi ma siia SEE teatris tehtud pilte postitama ja nende kohta kirjutama. Ma armastan seda kohta liiga palju, et seda mitte teha.
Mina ja ruupor. Ma pidin peagi lavale minema. Magnetmehe abilisena. Läksingi pärastpoole. Ja susserdasin palju. See oli ikka parajalt haige, mida ma seal tegin, aga see oli mul esimene kord Magnetmehe abiline olla ja me polnud isegi proovi teinud. Aga ma armastan improvisatsiooni. Vägagi armastan. Saalis oli palju rahvast, aga SEE on minu jaoks nii kodune koht, et mul on päris suva, kes on saalis, sest ma tunnen end seal hästi.
Enne etteastumist käisin umbes pool tundi nende riietega paljajalu ringi ja kuulutasin kõigile, et mul on isiklik pidzhaamapidu käsil. Mnjah, mingid mehed tahtsid ühineda ja igasugu sellist teksti oli. Ahjaa, see kallistajatüüp E(e?)rik kallistas mind ka. Ja üldse oli väga tore olla.
Ruuporiga mängisin ma niisama. Ahsoo, Reelika vist tahtis. Pildi jaoks. Aga ma oleks sellega ju nagunii mänginud. Ma ei suuda sellistele asjadele vastu panna.