Tahaks nutta. Lahinal.

Heili lõi mulle just jalaga pähe. Ta tegi seda jalaga näo ees vehkimise trikki, mida ta eile terve õhtu teinud oli. Nüüd tegi ta seda selja tagant. Ja ma sain paugu vastu pead. Ma ei saanud alguses aru, mis mind tabas. Ma teadsin, et ta on mu peale natuke pahane, aga... Ma arvasin, et ta virutas meie telefoniga või rusikaga. Aga ta virutas jalaga. See oli valus. Ma hakkasin nutma. Punnitasin meelega pisarad välja, sest ma tahtsin nutta. Valju häälega. Ja see oli nii kerge, ma ei pidanud pingutamagi. Valu lahtus pisarate sees. Hakkas veidi parem. Paari minuti pärast tahtsin jälle nutta. Palju nutta. Ma tahan praegu ka nutta, kohutavalt. Lihtsalt niisama. Kas või ilma põhjuseta. Et kogu aastatega kuhjunud valu minust välja voolaks. Kogu see ärasolgitud lapsepõlv ja isa-ema tülid. Kohtuasjad ja psühholoogid. Ma pole see inimene, kellena ma paistan. Mu elu pole õnnelik olnud. Mu lapsepõlv oli täielik katastroof. Jah, seal oli helgemaid hetki, mis panevad seda aega taga igatsema, aga... Ülejäänu on kõik õudus. Milline kümne-aastane jookseks ema juurest ära isa juurde? Milline kümne-aastane peab narivoodi ülemisel korrusel end ema eest varjama, et ta ema teda kätte ei saaks ja tagasi ei viiks? Isa hobiks oli kogu aeg politseid kutsuda. Ja need hullumaja jutud.

Nüüd tahan ma nutta. Ma tahan sellest kõigest rääkida. Otse. Kui keegi tuleks ja ütleks, et räägi ja nuta, siis ma teeks seda. Aga ma ei taha suvalist inimest. Ei taha mutti tänavalt. Tahan kedagi, keda ma mingil määral ka tunneksin ja kes pakuks õlga, mille najal nutta.
Üle kõige olen ma tüdinenud sellest, et inimesed peavad mu elu õnnelikuks. Eriti Marelle. Iga kord, kui ta teeb vihje selle kohta, et mul on isaga vedanud ja mul on õnnelik elu, sest mu isal on hea töökoht ja nii edasi, tahaks ma teda lüüa. Valusalt. Neid inimesi on veelgi, kes paar lööki on ära teeninud. Minu silmis. Aga ma ei löö neid. Ma naeratan ja teen näo, nagu mu elu olekski selline Ja teen näo, et meil pole neid tohutuid laenuseid kaela peal. Jah, me saame igasuguseid asju lubada. Jah, mu vanaema puhkab praegu Hawaiil. Jah, mu vanaemal on miljonärist mees. Aga mis sellest? See kõik ei loe praegu.