Mina kerin magama.

Mina kerin magama. Magama. Magama. Magama. Tuttu. Voodisse. Tekki alla peitu. Unne. Unenägusid piiluma. Unefilmi vaatama. Sõidan unerongiga Unemaale. Une-Mati raputab mulle uneliiva silma. Uni ronib ise silma sisse.

Uni tule, uni tule silma peale.
Äiu-äiu, kõssi-kõssi, äiu-äiu, lapsuke.
Uni tulõ, uni tulõ uksest-aknast sisse, tule mede lapsõ silmä sisse.
Uni tulõ huigates.

Sügavalt magama. Mitte midagi kuulma. Unenägude maal olema. Und nägema. Karu magab talveund. Päkapikud ka. Jõuluvana ammugi.

Pea muutub raskeks, silmad vajuvad kinni. Rasked silmalaud. Tinaraske pea. Haigutus. Lõualuud paigast ära.
Ma lähen magama. Päriselt. Kerin ennast kerra nagu siil. Tegelikult ei maga ma keras nagu siil. Tegelikult on mul täitsa oma väärakas asend olemas. Üks jalg on kõhu alla tõmmatud ja teine on hästi pikalt välja sirutatud. Ma ähen harjutan nüüd oma väärakat asnedit.