Mulle meeldib nõrk olla..

Jätkub minu veidrate piltide ja seosetute postituste jada. Kuna ma muud moodi ei saa siia mitte kui midagi kirjutada, tuleb leppida sellega. Tuleb leppida pildiga.

Mulle meeldib mõnikord ka nõrk olla. Mulle meeldib see peapööritus. See mõnu, kui saan voodisse langeda. See tunne, kui silmad vajuvad jõuetult kinni. Hea on olla. Ma ei pea muretsema. Ma ei pea mitte kui midagi tegema. Ma võin vajuda. Lõputult. Ja siiski soovin ma nõrk olles, et keegi tuleks ja kannaks mind. Kätel. Õrnalt. Ja püüaks kinni, kui ma hakkan põrandale kukkuma. Siis oleks veel suurem nauding nõrk olla. Sest nõrkusetundes on midagi joovastavat. Pea vajub lauale ja sõrmed, mis enne innukalt trükkisid, on muutunud vedelateks makaronideks... Ma ei tea, miks see mind nii kohutavalt võlub, aga ma ei suuda sellele vastu panna. Kohe-kohe lähen panen vee keema ja teen endale tassi Theraflu gripijooki. See toob hea une. Ja ma vajun unne. Teleka ees oleks kõige ideaalsem variant. Mmm. Hea. Väga hea. Aga ma ei viitsi vist telekat lahti teha, nii et loen pigem voodis raamatut. Ja mingil hetkel kukub raamat põrandale... ja silmad on selleks ajaks juba kinni vajunud. Ma juba ootan seda.