Kodus!! Tartu ja Tallinn maha jäetud.

Viis päeva. Nende jooksul pidi ikka midagi juhtuma. Ära olin ja tore oli. Kus siis? Tartus, aga vaid ühe päeva ja mitte ühtki ööd. Tallinnas ja neli ööd. Aeg lendas linnutiivul. Ma ei usu, et täna on teisipäev. Imelik tunne. Vaheaeg on alles algstaadiumis. Tegelikult on see ju päris tore. Mul on kogu aeg hästi palju tegemist. Nüüd saan veidike hinge tõmmata ja keskenduda näiteks sellele suurepärasele ilmale, mis praegu õues on. Ma peaksingi õues olema, aga mõtlesin, et alustan postitustega varakult, mul on nii palju kirjutada, et ei jõuaks ühe korraga. Nii. Tartu. Mis sellega? Tartus on alati hea käia. Erinevalt Tallinnast on see rahulik ja mõjub rahustavalt. Tallinn on kuidagi närviline. Isegi vanalinnas on seda tunda. Mis teha, Tallinn on juba selline. Ma võin mõnda aega Tallinnas olla, aga siis muutub selle närvilisus lihtsalt liiga rõhuvaks ja ma tahan tagasi Haapsallu. Rahulliku ja vaiksesse Haapsallu, mis mõnikord igav on. On üks koht, kus pole kunagi igav. See ei rõhu mind imekombel mitte kunagi. Vaikus ja rahu ja meri ja vabadus. Kui seda telekat ainult seal ei oleks! Vot siis saaks end tõeliselt vabana tunda. Millegi pärast on mul tunne, et see telekas kammitseb mu mõtteid. Ilma selleta oleks palju rahulikum. Heili ja Merilin istuvad selle ees pidevalt. Õues on ilus ilm, aga nemad ei suuda sellelt pilku lahti rebida. Ma ei suuda neid mõista. Jah, mõnikord juhtub, et telekas kammitseb mindki, aga ma üritan sellest üle olla. Turbuneeme on liiga ilus koht ja suvi liiga lühike, et passida teleka ees ja mõttetuid saateid vaadata. Loodusel on palju enamat pakkuda. Mida rohkem ma Turbuneemest kirjutan, seda rohkem ma sinna tahan. Aga ei saa. Tuleb suveni oodata. Kahjuks. Aga siis kavatsen seal kaua olla. Ei pühenda tervet suve teatrile, kuigi see on ka tähtis. Ma tahan elada ja just seal tunnen end alles tõeliselt elavana. Turbuneemel on lihtsalt selline lõõgastav mõju. Kuhu ma jäingi? Pidin Tartust kirjutama. See oli sügav kogemus. Just selle pärast, mida me Liisiga bussis kogu aeg tegime. Me rääkisime. Mitte ei lobisenud, vaid rääkisime. Teemade kohta ütleksin: sügavad. Esmavaatlusel ei pruugi lõpukirjand kuigi sügav tunduda, võib-olla ainult veidikene, aga see oli sügav. Vestlus oli läbi põimitud filosoofiaga. Siis inimesed. Inimesed ja nende olemus. Ajalehte puudutasime ainult õrnalt. Aga just nimelt ajaleht oli põhjus, miks me sinna Tartusse üleüldse läksime. Larus. Meil jäi enne koolilehtede võistluse autasustamist päris palju aega. Käisime Eedenis. Mitte paradiisis, vaid ostukeskuses, kuigi tänapäeva inimese jaoks ostukeskus vist paradiisi tähendabki. Kahjuks. Meie käisime seal söömas ja noh ringi vaatamas ka. Sihitu lonkimine riidenagide ja kingalettide vahel. Mõnikord on ka seda vaja. Juba teist korda sõin pubis Seitse päeva. Ma ei saa üle ega ümber nendest pannkookidest. Vaadata ise, kuidas pannkook minutiga valmib, vot see on juba midagi. Mulle igatahes mõjus. Kahju, et ma ise pannkooki teha ei oska. Oskan küll, aga pakse ja selliseid plätskeid. Plätske on naljakas sõna. Ma ei tea, kas selline üldse olemas on. Nüüd on. Aga see iseloomustab suurepäraselt minu tehtud pannkooke. Toomemägi ja kujud. Meil on sellest isegi video. K.E. von Baer, Villem Reimann ja kõige tähtsam - Kristjan Jaak Peterson. Kuigi see võib tunduda kuivana, oli see siiski huvitav. Ma ei hakka seda üldse kirjutama. Või hakkan? Ah, ma ei tea. Tahaks juba kiiremini mõtteni jõuda. Hugo Treffnerisse. Alguses, kui auhindu jagama hakati ja mõned juba mitu korda tõusid, et tasu hea töö eest kätte saada, tekkis tunne, et meie ei saagi midagi. Laud muutus aina lagedamaks. Siiski oli sees see auhinna-õhin. See kummaline tunne. Liis tõusis. Mitte selleks, et protesteerida või ära minna, vaid selleks, et võtta vastu auhind. Ja teinegi. Ja kolmaski. Tuju tõusis nullist päris kõrgele. Lõpuks oli ka minu kord tõusta. Ei, ma ei saanud endale auhinda. Larus sai teise koha!! 54 lehte oli ja meie saime teise koha!! Tähendab, pingutused polnud asjatud. Me oleme ikka midagi väärt. Hiljem ütles Maris, et me jäime napilt esikohast ilma. Kresku võitis. Ma nende lehte ei näinud, aga küllap olid nad seda väärt. Nad said ka kujundamises esikoha. Järelikult tegijad. Liis ütles optimistlikult, et järgmisel aastal võidame. Loodame. Ma teen kõik, et see nii oleks. Aga üksi rabades ei saavuta eriti midagi. Koolilehes on vaja meeskonda. Nädala pärast istun koosolekul ja pean selleteemalist kõnet. Me vajame meeskonda, kui tahame midagi korda saata. Kui kaks inimest end hulluks töötavad, siis see pole enam kaugeltki mitte normaalne. Päriselt ka. Mina ja Elina ei suuda kõike teha. Samas luban, et hakkan paremaks peatoimetajaks. Surun rohkem peale kui tarvis, aga meil on vaja korralikku lehte. Mul on paar ideed ka. Mõne looga saan juba vaheajal alustada ja kavatsen seda ka teha. Muidu ei jõua me jälle kuskile. Minu esimene leht ei tulnud kõige parem kindlasti selle pärast, et mind polnud kolm päeva. Kolm päeva ei peaks midagi tegema, aga kui need on kolm päeva enne ilmumist, siis mängivad need suuremat rolli, kui arvatagi võiks. Parim hetk päevast oli raudselt see, kui Madis Jürgen meie juurde tuli. Ta tuli ja istus ja hakkas rääkima. Lihtsalt. Küsis, kuidas seal Haapsalus elu on. Me filmisime parajasti auhindu, nii et ta jäi ka lindile. Vähemalt meie vestluse algus. Lõpetasime sellega, et me Liisiga kurtsime meeskonna puudumise üle. Liis kurtis ka Õpetajate Lehe reporterile, kes ennast alles pärats intervjuu andmist tutvustas. Ja mina kurtsin esmaspäeval Kaia Ansipile, kui ta mulle helistas, et Lääne Elusse lugu teha. Jah, meeskond, meeskond. Kas õnnestub? Ja kuulutuse panen ka üles, et uusi liikmeid on vaja. Ongi vaja kusjuures. Eks näeb, kes kõik kohale tulevad, kui keegi üldse tuleb. Loota võib. Tormasime Treffnerist välja võitu tähistama. Alguses tormasime tegelikult bussijaama, sest Liis lootis, et saab äkki pileti ümber vahetada ja otse Haapsallu sõita. Loobusime veidike enne bussijaama, kui taipasime, et kõik piletid on nagunii otsas, kui tal seda piletit ümber vahetadagi õnnestub. Läksime ühte kohvikusse. Kuigi olime päeva jooksul sisse-välja käinud mitmetes ilusates kohvikutes, ei suutnud me ühtki neist kaunitaridest üles leida. Lõpetasime väikses pagariäris, kus koogid olid kuivad ja süüa tuli plastmasslusikaga pabertaldrikult. See oli nii hale, et me lihtsalt naersime poole istutud ajast. Siis sõitsime Tallinnasse. Bussis uurisime põhjalikult neid võidetud asju ja olime lihtsalt õnnelikud. Rääkisime ka. Taas inimestest. Tallinna bussijaam mõjus närviliselt. Liis ostis krõpsu, et tal midagi koduteel süüa oleks. Kui ta korra sisse uurima läks, kas bussis kohti ikka on, jäin, krõpsupakk käes, seisma. Käsi liikus automaatselt sisse-välja ja krõpsud kahanesid. Ärkasin ehmatusega ja adusin, et söön Liisi krõpse. Neid, mida ta koduteel krõbistama pidi. Liis läks bussile ja mina autosse. Tädi Heli autosse. Ja siis isa vaiksesse korterisse, kus oli nii hea...Aga sellest hiljem. Tallinn on hoopis teine peatükk ja seda ei maksa Tartuga segi ajada. Pealegi on õues liiga hea ilm, et seda toas istudes raisata. Lähen õue. Kohe. Praegu.