Raamatukogutädid ei hammusta.

Tõepoolest, ei hammusta. Pärast seda, kui mu postkasti tuli juba kiri, mis teatas, et tähtaeg on üle läinud, arvasin, et nüüd tuleb jama. Ma unustasin selle täiesti, et enne ärasõitu tuleks ka raamatukogust läbi käia. Ellu jäin. Kui ristiretk raamatukogudesse oli läbi, läksime Alisaga videot tegema. Lihtsalt niisama. Praegu üritan selle video arvutisse tõmbamisega hakkama saada. Äkki õnnestub. Mere ümbrus, vana lagunenud maja, Alisa vanaema, meie telesaated. Lühidalt: palju jaburat. Aga mõnikord on vaja midagi jaburat üksluisesse argipäeva. See jabur muudab inimese enda mõistlikuks, kui ta vähegi mõistlik inimene on. Kogu jaburdus lastakse endast välja ja alles jääb mõistlik. Jah, mõne inimese puhul see ei toimi. Aga minu puhul küll. Kui ma oleksin kogu aeg "korralik", siis see idiootsus paisuks mu sees nii suureks ja ühel hetkel ma äkki plahvataks või vajuks pinge all kokku. Mõnikord peab kergemalt võtma ja tegema jaburusi. Lihtsalt. Täna saab jutt ruttu otsa. Ei tea, kas homme jõuangi kirjutada. Homme SEE-s pidu ju. Märts on teatrikuu. Päeval lähen koristama. Mann helistas, rääkis mingist preemiast. Huvitav, huvitav. Homme näen siis, mida ta silmas pidas. Ja siis rääkis ta veel, et võib-olla teeme selle eurolaulu paroodiat. Vägev. Vot sellest tahan mina ka osa võtta. See on ikka nii tobe laul. Paras.