Klimbisupp, mjäu-mjäu ja "Metsik kass".

Käisin kassiga väljas. Nurru, Pätu, Tipsu ja Pitsuga. Ei, mitte nelja kassiga, ühe kassiga. Mida iganes. Käisime vanaema juures. Ma ei teadnudki, et Nurru on seal enne ka käinud. Sõime klimbisuppi. Mina ja Nurru. Küpsist ja vorsti ka. Seda ma nüüd küll ei teadnud, et mu kiisul küpsis kurgust alla läheb. Siis sirvisin suvalisi ajakirju. Näiteks Hobby Halli kataloogi ja Ostumõnu. Ostumõnu on päris igav, aga mõnikord leiab sealt midagi normaalset ka. Näiteks ükskord sain sealt idee oma loo jaoks. See oli see kottide kaalumise lugu. Käisime Marellega koolis ringi ja kaalusime koolikotte. Tulemused olid üllatavad. Kui teada tahad, osta Larus. Haa-haa-haa! Segi pöörasin. Veendusin taas, et seebikad on mõttetud. Vanaema kusjuures väitis, et need õhtused filmid on tobedad. Need on ju ainult üheks korraks! Seebikad on aga igaks päevaks ja need kestavad nii kaua. Ja mis siis, kui üks otsa saab, kohe tuleb ju teine peale! Jube! Olgu, vanadele inimestele võivad need tõepoolest tähtsad olla, nad istuvad ju päev läbi kodus ja neil pole midagi paremat seal teha. Vanaema meelest on seebikad toredad ja mõnusad asjad. Aga see "Metsik kass" on jube. See on täpselt see, mida pealkiri ütleb. Nad muud ei tee, kui korrutavad: "Ma maksan metsikule kassile kätte!" "Kus metsik kass on?" "Me röövime kassi ära!" jne. Kohutav! Ja see oli ainult üks osa. Hmm...Kui mõnel päeval jälle vanaema juurde lähen ja ta seda vaatab, siis loen ära mitu korda nad "metsik kass" ütlevad. 50 vähemalt. Huvitav. Hommikul on kordus? Vaataks? Tegelikult on selle metsiku kassi nimi Rosaura, aga nad hääldavad seda "Rossaura", et äkki on seal kaks s-i hoopis? Rosaura on rase. Ta rööviti ära ja ta peab vangistuses sünnitama. Tema mees, kellelt ta lahutust tahab, on üks röövijaist...Nii...Ma nägin ainult ühte osa ja sedagi lugemise kõrvalt...