Armastage kajakaid!

Eile olid mul hoopis teised plaanid. Sellised kahtlased. Teiste arust kahtlased. Heili ütles vist, et ma olen nohik või margine, aga see pole midagi uut. Tahtsin metsa minna. Oma kohta. Koos raamatuga. Vihikuga ka. Tuju oli selline, et istuks seal kohas ja kirjutaks midagi. Mõtisklust. Ma ei tea, miks ma olin nõus Alisa ja Mashaga jalutama minema. Teadsin küll, et see on selline niisama olemine. Ei tahtnud niisama olemist, tahtsin üksiolemist, aga läksin ikkagi. Vähemalt linde toites tekkis palju huvitavaid mõtteid. Olen alati ise kajakaid ära ajanud ja saia kõigest luikedele ja partidele loopinud. Kellelgi ei tule mõttesse, et läheks nüüd ainult kajakate pärast saia ostma. Kajakad on kuskil tagaplaanil. Jah, nad on lärmakad. Jah, neid on väga palju. Jah, kui väga palju kajakaid koos on, peab käed kõrvadele suruma ja soovitatavalt ka kilekoti pähe toppima. Aga samahästi võib ka tuvi pähe lasta. Tuvisid toidetakse, mitte küll alati, aga millegipärast on neil õnnestunud tähelepanu äratada ja inimestele hinge pugeda. Miks kajakaid põlatakse? Mul on selline tunne, et peaksin veidike "vendade" laruste eest seisma. Jah, olen imelik ja tean seda ammu, aga las ma ajan ka veidike udu. Mõtted liiguvad kummalises suunas. Minu puhul on see alati nii. Tegelikult on see palju üldisem. Võiks sõnastada nii, et kõik väärivad armastust. Välimusest hoolimata. Nii inetud pardipojad, luiged, kajakad kui ka tuvid, nad kõik vajavad tähelepanu. Huvitav, kas lindude vahel võib tekkida armukadedust, kui näiteks luiged saavad saia, aga kajakad jäetakse ilma? Kas kajakad ongi sellepärast nii ründavad ja lärmakad, et neile ei anta? Kas neile ei antagi sellepärast, et nad lõugavad nii palju? Nõiaring, kusjuures vägagi suletud. Olgu, aitab neist kajakatest. Jõudsin mõelda ka nn. tühistele inimestele. Ma olen rikutud. Selles mõttes, et ei suuda inimesi puhtalt, ilma tekkivate eelarvamusteta vaadelda. Kohe tulevad mingisugused segavad mõtted, mis üritavad muljet teisest ära rikkuda. Viitan sellele, et nähes nn. tibi, ei mõtle ma temast midagi eriti suurt. Mõtlen, et on mingi suvaline. Aga välimus on petlik. Ta võib olla väga avara mõttemaailmaga või suure südamega. Millegipärast taipan seda alati hiljem. Oleks aeg proovida inimesi puhta pilguga vaatama hakata. Huvitav, mis saab? Elada ilma eelarvamusteta, tõugata juba tekkinud julmalt kõrvale...Kaua vastu pean? Praegu tuli mõte, et läheks kuhugi linna, istuks pingile, teeks näo, et õgin ennastunustavalt jogurtit, aga tegelikult vahiks inimesi. Ma olen tõepoolest imelik.