Mõttetu.

Õues sajab vihma.
Ladistab.
Taevas on hall ja pilves.
Ja aina sajab.
Sajab.
Sajab.
Ja mina igatsen midagi teistsugust.
Pääsu hallist argipäevast.
Pääsu sellest hallist argipäevast, mis koosneb hommikul ärkamisest, väiksest einest, kooliminekust, koolis olemisest, kojuminekust, väiksest rammestavast unest, teatrist ja kodust.
See kõik on omamoodi huvitav, aga millegipärast ei rahuldu ma enam sellega. Ma tahaks midagi ilusat. Väikest veini ja taignarulli. Ja küpsetamist. Ilusat, ilusat! Ilusat õhtut. Seda, et kedagi poleks kodus. Rahu ja vaikust. Seda, et Heili ei viriseks mul kogu aeg kõrva ääres, et kui mõttetu olen ja et ma kogu aeg arvutis istun. Ei istu kogu aeg siin. Viimasel ajal lihtsalt tahaks pidevalt kirjutada ja teiste kirjutatut lugeda.

Ma tean, mida ma nüüd teen, kui blogimine tehtud. Ma hakkan õmblema. Seelikut. Sellest riidest, mis ma Tallinnast ostsin. Ja emme aitab. Ja ma loodan, et see tuleb normaalne. Ma tahan ju midagi teha! Midagi lihtsat ja armast. Midagi, millel oleks tulemus. Tegelikult võiksin mõne oma jutuvihiku võtta ja mõne poolelioleva jutu valmis kirjutada. Seejärel seda parandada ja võistlusele saata. Ma armastan oma jutuvihikuid. Ja ma armastan kirjutamisest krampi läinud vasakut kätt, sest ta on mu lemmik. Ja tema aitab mul neid fantaasialende kirja panna. Jah, ma armastan oma fantaasiat, mis on tihti nii etteaimamatu. Ja mulle meeldib oma lemmiktegelasi kannatama panna. Piinlema. Sest lõpuks läheb neil kõik hästi.