Sa jätad iseenda tükke igale poole maha!

Sinu nahalt lendunud rakud, peast ära põgenenud juuksekarvad, aevastusega õhku paiskunud ila, kiud riietelt, õhk, mida välja hingad...

Sa oled kõikjal oma selja taga. Kui sa taha vaatad, siis sa ei pruugi neid tükikesi iseendast märgatagi. Aga need on seal. Kõlab kahtlaselt. Tükid sinust endast. Brrr. Aga sellised mõtted tekivad mõnikord kooliteel.