Mõtteis uitab praegu ringi kole kujutluspilt.Puu, auto, auto on vastu puud sõitnud. Ja autos istub noor tüdruk, kes on alles juhiload kätte saanud. Auto on natuke mõlkida saanud. Ja tüdruk nutab. Ta nägu on väga märg. Pisaraist. Ja samas on ta vihane. Ta peksab autorooli ja hakkab sellest aina enam nutma. Ta ei pane tähele neid inimesi, kes närviliselt tema ümber sõeluvad. Ta ei pane tähele ka karmi näoga politseinikku. Ta nutab. Ta ei teeks ka siis teist nägu, kui kõiki neid teisi olevusi äkki meteoriit tabaks. Ta on omas maailmas. Ja pisaranire kõrvale tekib väike verenire. Väiksest peahaavast. Kohutav.