Jalutuskäik.

<< Ma armastan Turbuneemet ja läheks sinna iga kell tagasi.

Väike jalutuskäik pühapäevaõhtuses unises ja vihmases Haapsalus. Avastasin, et tegelikult on Haapsalu vihmasena imeline. Jah, Haapsalu on hall ja kurb, kui vihma sajab, aga selles peitubki tema nukker ilu. Üksi mööda tänavaid jalutades koorub see ilu välja. Ja kõike on võimalik näha uues valguses.

Avastasin, et Haapsalus on armsaid kohti. Kohti, kus ma tahaks elada. Oma majas elaksin. Aga need majad ise ei ole nii armsad. Need on koledad ja kivist ning kõik ühte nägu. Mulle hakkas lihtsalt koht meeldima. Tegelikult ei käinudki ma kaugel: Jalaka, Sambla, Haava (need osad, mis jäävad Metsa tänavast Tallinna poole), Kastani.

Kastani mets, kus on alati prügi. Seal oli pink. Lagendiku servas oli puust pink ja pingi kõrval prügikast. Prügikast on Kastani metsas haruldus. Seal on prügi alati maas. Selle sees oli üks pudel ka. Esimene mõte: raudselt lauaviin. Ei, hoopis Kõuts oli. Ma pidin selle teada saama!

Kunagi oli Kastani mets minu mängumaa. Kõik need rajad, mida mööda joosta; väiksed platsid, millel piknikku pidada; räsitud pisikesed mustikapõõsad. Osake minu lapsepõlvest. Ja kindlasti sama suur osa kui Kalamaja tänavad; sünge Kalamaja park (endine surnuaed), kus puud ristide peale kasvasid, nii et ristid puu sisse jäid; käbisõjad venelaste vastu; noaga tagaajamine mööda tänavaid; päti ja politsei mäng; ukakas; kooli juures trepi pealt liivahunnikusse hüppamine; puude otsas oravatena turnimine; ploomiraksus käimine.. Minu Tallinna-periood oli metsik. Laste värk. Ma olin siis noor-noor-noor ja see kuulus mu elu juurde.