Otse matemaatika kontrolltöölt

Oli töö. Möö-öö. Tore töö. ÖööÖööÖ. Öölane, ööbik, ööbija, öömaja, öösärk, öökull, öömüts, ööpott, ööinimene, öölembus, ööhirmud, öine!

Ma joonistasin natuke. Siis, kui töÖööÖööÖ valmis oli. Ja kirjutasin ka. Aga selle, mille ma kirjutasin, riputan varsti oma uude blogi üles. Ma teen uue alajaotuse. Nende asjade jaoks, mis on tekkinud kuskil mujal kui siin arvuti taga. Nende jaoks, mis on tekkinud minu vihikus, mis kunagi oli ladina keele vihik. Kunagi ammu, kui ma veel aktiivselt ladina keelega tegelesin. Suvel võtan end kätte ja teen seda taas. Mhmh. Aga nüüd kirjutan ma sinna igasuguseid pähetulevaid uitmõtteid. Imelik-imelik, millegipärast oli see mul ajaloo tunnis pidevalt lahti. Ja mõte jooksis. Inglise keeles ka!

Vihik on mul olemas alates eilsest.

Siis veel see, et üritasin täna selle Laari juurde minna. Arsti juurde muidugi. Mart mind ei huvita. Ma ei kavatsegi ju Meriloo juurde minna. Ta on mees. Ma ei taha endale mehest perearsti. Head tädid (tätud!) seal Peretohtris küll, saadavad noore tüdruku (naise???) meesarsti juurde, sest neil endal on nimekirjad täis. On see minu süü, et mul perearsti pole? Tõepoolest. Igatahes, tegin Laari ukse lahti ja panin selle kohe kinni ka. Mu mõistus ütles: "EI!" ja ma läksin minema. Ma lihtsalt ei tahtnud sinna minna. Võib-olla olen ma hetkel arstidest liiga tüdinenud. Jajaa, ma pole nende juures eriti käinudki, aga juba on kõrini. Juhtub ka nii.

Kui see kõik niimoodi edasi läheb, et ma ei suuda mitte kuhugi minna, siis lähen ma lõpuks Tallinnasse. Selle perearsti juurde, kes mul olemas on. Mis sest, et ta on Tallinnas, vähemalt on ta olemas. Ja kurat võtku, palun suunaku mind siis neuroloogi juurde lõpuks ometi!

Helistasin eile issile ja ta rääkis mulle ühe loo. See päev, mil ma sain 9. See oli jube päev, ma mäletan küll, kuidas me Tammes hästi vaikselt toas pidime istuma ja teesklema, et meid pole kodus. Emme ei tahtnud, et issi tuleks. Issi oli mitu tundi ukse taga, lasi kella ja koputas. Mul oli nii jube. Lõpuks võttis ta koridoris elektri ära. Me ei saanud enam vaikselt telekat ka vaadata. See olin vist mina, kes lõpuks ukse lahti tegi. Ma arvan, et issi oli tol ajal veel meremees ka. 2 nädalat tööl, 2 nädalat puhkust. Ja kui kurvad võisid olla need 2 nädalat, kui ta pidi üksi Tallinnas olema. Ja kui harva ta sai meid näha! Ja kuidas me pidime end issi autos tagaistmel varjama, et emme ei näeks, kui me mööda sõidame. Ja kuidas me valetasime, et olime kahekesi õues, kuigi tegelikult käisime issiga salaja muuseumis. Ja kuidas ta ei jäänud kunagi ööseks. Läks alati õhtul ära. Ja kui mina ukse lahti tegin, siis oli juba õhtu. Umbes 6?

Ja ülejäänud aja ma lihtsalt nutsin. Issi tõi mulle sünnipäevaks ilusa punase jalgratta ja emme viskas selle trepist alla. Sellest ajast saati oli mu ratta kell katki. Ja emme tahtis ratta veel rõdult alla visata. Me elasime 5. korrusel. Ta arvas, et poisikesed saaksid väga õnnelikuks, kui leiaksid õuest ratta juppe. Ja emme on tordi prügikasti visanud ja Heili on siis seda sealt salaja söömas käinud. Issi tõi emme arust alati liiga palju süüa. Ja emme virises. Virises palju, kuigi ta ise mitte kui midagi tuua ei suutnud. Ma ei tea isegi seda, kui palju ta üleüldse oma elu jooksul tööd on teinud. Natukene. Ainult natukene. Ja ma vihkan seda, kui keegi küsib, MIKS mu ema tööl ei käi. Ei käi ja kõik. Suu kinni.

Kui emme oli ratta trepist alla visanud ja issi oli lõpuks tuppa saanud, sidusin mina rätiku ümber pea ja rääkisin, et pea valutab kohutavalt. Seda rääkis mulle issi eile telefonis. Seda osa ma ei mäleta. Ma mäletan hirmu ja ärevust ja ratast. Kena sünnipäev, või mis? Psühhotrauma, nagu ütles issi. Ma sain psühhotrauma. Kas see ongi mu peavalude põhjus? Täiesti pekkikeeratud lapsepõlv???