Rahulolu iseendaga. Ka paljude aastate pärast (?)

Nii, minu tänase päeva heategu: helistasin vanatädi Selmale ja soovisin talle palju õnne. Ta sai täna 85 aastaseks. Kõrge iga! Ja palju-palju õnnitlusi. Isegi Tallinna linnapea oli helistanud. Vau!

Ma ütlesin veel seda, et ei lähe homme Tallinnasse. Muidu oleksin kindlasti talle külla läinud. Kommikarbi ja lilledega. Ja heade soovidega. Ma tõepoolest tahtsin talle seda rõõmu valmistada, aga, aga, aga.. me ei lähe homme telemeedia ringiga telestuudiotesse kolama. Hoopis kahe nädala pärast. Siis lähen Selma juurde ja rõõmustan teda veelgi enam. Ma luban, et ma proovin väga palju rõõmu endaga kaasa tuua.

Vanainimestele polegi nii raske naeratust näole kutsuda. Hea sõna, väike külaskäik, telefonikõne, postkaart. Neile peab näitama, et sa hoolid. Et sind huvitab nende olemasolu. Ma loodan, et kunagi, kui ma ise vana olen, peetakse ka mind meeles. Loodan, et kedagi huvitab see, mida ma teen. Jah, ma tean, et võiksin rohkem vanaemal külas käia. Palju rohkem. Ta elab kõigest 200 meetri kaugusel. Ma proovin. Ma tahan olla parem.

Selma. Ma tahan olla umbes sama tegus kui tema või ehk tegusamgi. Tal on kirju minevik. Põnev-põnev. See tekitab minus ideid. Võtaks kaamera kaasa? Või pigem paberi ja pastaka? Kindlasti oskab ta mulle põnevaid lugusid jutustada. Selliseid, mida hiljem kuskil uurimistöös kasutada. Pealegi hakkan ma varsti üht õudusfilmi stsenaariumit kirjutama. Eesti mütoloogia. Kodukäijad. Mm. Äkki ta teab mõnda lugu? Jah, ma võtan märkmiku kaasa. Kasulik ühendatud headusega.

Ma tahan olla see tore vanaema, kes oma lastelastele sokke ja kindaid koob, ning muid toredaid asju ette võtab. Mina olen see, kes annab neile salajase koogiretsepti ja teeb seejuures hästi kavalat nägu. Mina olen see, kes parandab nende kirjandeid ja õpetab kirjutama (kui nad seda just ei oska). Mina olen see, kes teeb pai, kui lapselaps väsinud on. Mina olen see, kes armastab oma täiskasvanud lapsi ja saab nendega hästi läbi. Mina olen see, kes räägib oma lastelastele muinasjutte. Mina olen see, kes elab soovitatavalt Turbuneemes mere ääres ilusas majas (meie punane maja!!) ja naudib loodust. Mina olen see vanaema, kes läheb matkama. Ma tahan olla tegus ja kõbus. Iseasi, kui palju sellest korda läheb.

Ja mulle meeldib, et mul on hetkel jällegi ambitsioonid. Millegi poole peab ju püüdlema. Inimesel peab olema perspektiivitunnet.