Languse lõpp?

Mulle tundub juba, et minu langus on lõpuks ometi läbi. Nüüd hakkab kõik paremini minema. Peab hakkama. Sest ma tahan, et oleks parem. Ma tahan olla sama tegija kui 2 aastat tagasi 9. klassis. Ei, võit pole mu elu eesmärk, aga siiski on nii hea tunne midagi saavutada. Teada, et oled millekski suuteline. 9. klassis oli kõik liiga tore. Ma ei teadnud midagi hirmutavast gümnaasiumist ja painavast kohustustekoormast, ma osalesin kõikvõimalikel kirjanduskonkurssidel ja noppisin auhindu: kõige põnevama näidendi eripreemia Nukuteatri näidendivõistluselt; esikoht naljade kogumise konkursilt; midagi oli minu arust sealt Põlvast ka; Ja ma ei kartnud eksameid. Üldsegi mitte. Ma tegin need kõik 5 peale ära. Ja ma olin vabariigi parim eesti keele olümpiaadil. Ma olin uhke keskastme võitja, kes ületas isegi endast aasta vanemaid. Ning meie mälumängu võistkond!! Me olime maakonna parimad. Võimsalt.

Ma suutsin nii palju. Ja ma polnud väsinud ega laisk. Ma olin noor ja energiat täis. Praegu tunnen ma ainult seda, et raske on. Aga samas.. see koorem on muutunud natuke kergemaks. Just sellest nädalast alates. Ma hakkasin jälle korralikult õppima nagu kunagi, kui ma veel tüdinud polnud. Jah, ma olen sel nädalal juba paar korda peavaluga magama heitnud, aga samas.. me saime mälumängus Lääne Elu eripreemia. Täna sain muusika kontrolltöö tagasi ja sellel ilutses kena-kena-kena 5+ ning sõna "Braavo!!" Ma vastasin täna vene keele jutustust, mille ma tunni alguses pähe õppisin ja sain jälle ühe särava 5. Keemia töö läks nii hästi, et ma saan päris kindlasti 5 ja suudan ehk kursusegi 5 saada, mis tähendab seda, et mu aastahinne tuleb äkki-äkki 5 ja see läheb lõputunnistusele ja, ja, ja... Ja siis pingutan ma järgmisel aastal samamoodi nagu praegu ja saan füüsika kah 5 ja bioloogias ei lase ka iseendal langeda ning lõpetan kuldmedaliga. Vahepeal olin ma kuldmedalist mõttes juba loobunud. Mõtlesin, et milleks pingutada. Aga nüüd.. Nüüd olen ma taas ambitsioonikas. Ma tahan uuesti tunda võidu maitset, sest ma ei rahuldu 9. kohaga vabariiklikul olümpiaadil. Ma ei taha olla keskmine õpilane. Ma olen nohik. Ma õpin. Õpin korralikult. Ja ma tunnen end peaaegu terviklikult. Tervis on ka vaja veel korda saada. Aga sellest kõneleb 2. postitus.

Mu aastapikkune langus on läbi. Ma olen maganud ja pead valutanud, et tõusta uuesti. Tõusta tuhast ja hakata taas saavutama. Ma tean, et ema ütles mulle kunagi, et ma tahan liiga palju. Ta arvab, et ma tahan väga kuulsaks saada, et ma tahan tähelepanu. Jah, ma tahan tähelepanu, aga teatud määral. Enda arust tahan seda mõistlikes kogustes. Sest no tõepoolest, ma ei tahaks mingile "Kroonikale" intervjuud anda või nii ega tahaks, et mind fotograafid põõsast luuraksid. Ma tahaks, et inimesed mind nähes naerataksid ja pilke vahetaksid, üllatunud pilke. Ja ma tahan, et mõni neist inimestest korra end ümber keeraks ja mulle järele vaataks. Ma tahan kirjutada. Palju kirjutada. Ja mul on tohutult ideid, mida ma ealeski rakendada ei suuda.

Üldiselt on mul jällegi tunne, et ma kasvan. Kasvan päriselt suureks. Ma olen siiski täiskasvanu. Ning lõpuks ometi jõuab mu mõte ka eale järele. Ma tahan kõike ise teha. Ja ma tahan tööd teha ka. Ma tahan suvel Kanadasse minna. Tahan, tahan, tahan. Vanaema on seal. Ma võiksin lapsi hoida. Ja nendega mängida. Ja nende vastu hea olla. Sest tegelikult on nad toredad.

Tahtejõud on võimas asi, ma vaatan.

P.S. Selles postituses kirjutasin ma numbrid meelega numbritena, mitte sõnadega. Loen praegu Kurt Vonneguti "Hookuspookust". Ta kirjutas ka numbrid niimoodi. Nii on austavam või midagi. Ja mulle hakkas see täitsa meeldima.

P.P.S. Ma olen Vonneguti raamatust paar toredat/head asja välja otsinud ja harilikuga ära märkinud. Eks millalgi tuleb selle kohta ka postitus. Ehk postitan selle sinna: Sõnal on väärtus. Küllap annan teada.