Peaaegu miksivaba postitus

"Miks?"

Ei, palun ära küsi seda küsimust. Mitte keegi ärgu küsigu seda küsimust. See küsimus on lämmatav. See küsimus on väikeste laste lemmik. Aga mis siis kui küsiks hoopis nii: mille pärast? kuidas?
Ainult mitte seda sõna. Ma väldin seda praegu. Täna. Jah, täna oli seda liiga palju. Jah, Alisa, ma saan aru, et sa ei saa kõigist asjadest aru ja tahad seletust, aga mina ei saa ka ju aru. Ja ma ei oska seletada. Mõte on sageli abstraktne. Ja kuidas sa teed teisele inimesele neid abstraktseid asju selgeks, mis su enda peas ringi uitavad?

Tõepoolest, tegelikult on mul praegu tunne, et mu pea on liiga täis. Nii, miski peaks lahkuma. Ei, ei, ei! Jääge kõik siia, kunagi võib vaja minna! Kuigi mõnikord on tunne, et pea lõhkeb.

Ja seetõttu võibki kõik segamini minna. Eriti siis, kui tuled sina, Alisa, ja sul on küsimus. SEE küsimus. See, millele ma alati vastata ei oska. Sest ma pole ise selliste asjade peale tulnudki. Ma ei saa aru, kuidas sa kaevad ei tea kust august selle küsimuse välja. Tõepoolest ei saa aru. Või on nendega samamoodi nagu nende mõtetega, mis rahumeeli mu pähe kolivad ja asu ei anna?

Ma ei taha olla paha või midagi, aga loe enne keemia kontrolltööd õpikust kogu see osa läbi. Umbes nädal enne. Ja mõtle välja küsimused. Ja esita need mulle. Paberi peal. Ja sa saad ka vastused. Saad vastused, mitte ei pea kuulama seda ärritatud mõminat, mida need küsimused minus kümme minutit enne kontrolltööd tekitavad. Need ajavad mu pea segi. Panevad mind taipama, et ma ei oska tegelikult mitte kui midagi. Ja ma lähen hulluks.