Viinasokid ja hullud pubekad

Haige!!! Täiesti haige!! Ma ei tea, kas ma lähen homme kooli. Kahtlen, et ei. Isa helistas Brüsselist. Kui ta teada sai, et ma haige olen, soovitas ta mehelikult, et tehku ma viinasokke. Juhatas veel, et ta oli just selleks otstarbeks ostnud pudeli ja toppinud selle sügavkülma. See oli kapi peal, raudselt ema pani sinna. Kui isa ettekujutus viinasokkidest näeb ette üksnes jalgade sissemäärimist (kusjuures viina ei pea soojendama), siis emme nõudis, et ma seda kuumutaksin ja villased sokid välja otsiksin... Emme on ka haige. Ta oli juba enne mind. Seinad on meil otsekui papist. Ma kuulen kogu seda lärmi, mida need kaks pubekat teises toas teevad. Ära lase lõvi ja jäära kokku! Tulised iseloomud! Heili ja Martha. Martha tunneb end ka justkui kodus. Daaa, see pole sinu kodu ja palun ära kisa kogu aeg. Miks nad kaklevad? Ise tahavad veel parimad sõbrannad olla. iga viie minuti tagant algab kriiskamine. Kohutav. Andke mulle rahu! Oleks ma tugevam, siis...siis ma läheks ja ütleks midagi. Tegelikult ma juba ütlesin, aga nad ei kuulnudki seda või ei taha kuulda. Ma ei suuda neist üle karjuda. Pealegi ei pääsenud ma Heili toa ukse tagant kaugemalegi. Seda hoiti seestpoolt kiivalt kinni. Hullud, vähemat ei saa nende kohta öelda. Täielikult hullud. "Kas tohib videokaamerat?" "EEEIII!" "Miks?" "Sa ei lase mul magada." "Aitäh," ja ta kaob koos kaameraga kõrvaltuppa, et seal Marthaga ajuvabasid filme teha. Olete enda arust lahedad, jah? Mul on 12-aastaste vastu vist allergia. Ja ema. Tema on ka haige. Siiski suudab ta oma igapäevast närvidelekäimisrutiini jätkata. "Miks on videokaamera kott põrandal? See läheb ju tolmuseks!" "Jaa-jaa..." "Ei tohi ikka niimoodi..."