Tipppööning ja tagumikunaljade ühiskond

Täna siis võtsin uuesti Areeni ette ja lugesin selle näidendivõistluse kohta. Täna on tähtaeg. Ehk homseks jõuab mu "Kambakiindumus" kohale? Loodaks. Kirjutasin selle peamiselt jõuluvaheajal. Ja sellest saab meie eksamietendus...Vägev. Kolmanda kursuse lõpp ja minu kirjutatud etendus. Hakkan end juba päris tegijana tundma. Pealkirjaga oli jama, aga jah, välja mõtlesin. Viie minutiga paremat pähe ei tulegi. Eesmärgiks on naeruvääristada. Ma ei tea, mida. Lihtsalt. Tegelikult oma peas ma tean, aga millegipärast ei oska ma seda kuidagi sõnadesse panna, nii et see normaalne tunduks. Huvitav, kuidas mul sel aastal läheb? Mulle meeldib www.superlaugh.com Enamasti. See lugu "Ugly, the tomcat´ist" oli väga liigutav. Kuidas see naljaga seostub, ei tea, aga kõik asjad polegi seal naermiseks mõeldud. Seal on palju naljakaid kaarte, mida sõpradele saata. Laulvad kassid...The independent kitties. Veel on loomadega kaardid ja siis need sügavmõttelised värgid...millel on tõepoolest mõte sees. Täna sain vihaseks. Need nõmedad aprillinaljad...Urrrr! Kas me elame tagumikunaljade ühiskonnas?? Miks peab iga teine kaart sisaldama mingit tagumikku? See tantsiv vanaisa, Jack (on the) pot ja siis tshillitants, kingitused. Jah, tagumikunaljade ühiskond, mis haiseb tugevasti peeru järele.