Digiallkiri, palun ära riku mu elu...

Kes ütles mu emale kunagi, et on olemas digiallkiri ja et ka temal on üks selline alates sellest ajast, kui ta endale ID-kaardi tegi? Eks ikka need toredad pangatädid, kes siis veel...Nüüd ta ainult sellest mõtlebki. Kuna ta on tehnikavõõras, siis pean mina tegema Hanza.netis tema eest makseid (enne makseautomaadis, see kulutas veel rohkem aega ja närve). Täna siis tellisime Selectist. Vanaema nimele. Tema oligi see, kes sealt üleüldse midagi tahtis. Pidi siis ema ka sekkuma?? Olgu, las sekkub, kui ta ise ka sealt midagi tahab. Tahtiski. Ma ei saa aru, kust ta võtab, et igal asjal on vaja digiallkirja? Ei ole ju. Saagu üle ometi. See muutub juba tüütavaks. Ma muutusin üpris närviliseks. "Kirjuta hästi aeglaselt, kontrolli kõik üle. Ära kiirusta." Kui maailm tema tempos pöörleks, siis võiks seda võrrelda teoga. "Nii, vaata nüüd, kas on digiallkirja vaja." "Ei." "Oota, ma vaatan ka." Hoolikas vaatamine, lausa närvesööv. "Ei ole ju!" "Ma vaatan lõpuni läbi." Ema on kohati pedant. Täielik korraarmastaja ja teosammul liikuja. Mina ja kord? Raske kooslus. Minu peas võib mõnikord kord valitseda, aga minu laual? Ei. Võib-olla olen ma nii ärritunud ka selle pärast, et enne seda, kui ta järjekordselt oma digiallkirjast jahuma hakkas (ja kõigest sellepärast, et tavaposti teel saates on vaja allkirja), passis ta peale, mida ma kirjutan (olgu see oli ingliskeelne lugu, aga ikkagi, ma vihkan pealepassimisi), siis virises mu toa korratuse üle (haigena ei mõtle sellele ju eriti) ja imestas, miks videokaamera objektiivi pühkimise lapp peab kogu aeg väljas olema, kui ta võiks selle asemel hoopis sahtlis tolmu koguda. "Sa ei kasuta ju seda iga päev?" Ja nagu muuseas kordas ta oma igapäevast tegevust. Läks minu laua juurde, tegi näo, et koristab seda, võttis ühe asja üles ja pani täpselt samale kohale tagasi. Lihtsalt, et aega kulutada.