esmaspäev, märts 28, 2005

Ja vaheaeg läheb edasi...

Täna suutis minus isegi selline tunne tekkida, et vaheaeg polegi päriselt lõppenud. Täna oli neli tundi. Kus iganes see Russ ka oleks, jäägu ta sinna kauaks. Päike paistab nii ilusasti. Vaheaja tunne on. Aga pole vaheaeg. Hoopis esimene koolipäev neljandal veerandil. Tore seegi, et on juba neljas veerand. Homme tuleb vastu astuda karmile tegelikkusele ja kannatada täispikka seitsmetunnist koolipäeva. Aga täna võin ma ju siin omas mullis istuda ja Windows Moviemakeriga kõiksugu hulle videosid kokku panna. Hetkel on käsil "Tagaotsitavad". Jee, ma olen sarimõrvar ja Heili on terrorist, kes harrastab suurte majade õhkulaskmist.

Ich liebe Deutsch.

Mul on sellest saksa keelest praegu kõriauguni ja rohkemgi veel. Aga keda teist ma süüdistada saaksingi kui iseennast? Kes käskis terve vaheaja passida või videokaameraga lollitada ja arvutis jetivideosid kokku panna? Mitte keegi. Aga samas ongi vaheaeg ju puhkuseks mõeldud. Mis sest, et kogu aeg on midagi teha. Ühel hetkel tuleb kõik need tegemised ära unustada ja lihtsalt olla. Aga teinekord, kui ma pean saksas raamatut lugema, siis ei kirjuta ma enam mitte kuangi nii palju sõnu välja. No...oot, kohe loen üle...21,5 lehekülge sõnu pole enam normaalne! Need on vihikuleheküljed. Ma olen hull. Tunnistan ausalt. Tegelikult oli selle raamatulugemise tähtaeg 4. märtsil. Ups...ma lootsin kogu aeg, et Oruste unustab ära, aga ei võinud siis...Jah, homme lähevad esimesed inimesed vastama, sest natuke ta unustas ära. Mõelda vaid, mul oli algul plaan see raamat sel neljapäevasel vaheajal läbi lugeda. Hehee...poole peale jõudsin ja siis eile hakkasin algusest peale sõnu välja kirjutama. Ja kui Tuisk homme küsib, siis geograafialehed on mul kodus. Ma ei suuda neid praegu täitma hakata. Kuna mind pole nii kaua olnud, siis jah...geograafia jäi viimasel nädalal täitsa vahele.
Käisin täna kogu selle saksa-värgi kõrvalt isegi õues ka. Vau...Küll ma olen tubli. (Kes koera saba ikka kergitab kui koer ise.) Saime Elinaga kokku, andsin talle raamatu, siis tegime Kastani metsale tiiru peale, müttasime veidi poris. Pärast läksin Heiliga välja. Tegime paar videolõiku valmis, millest hiljem tuleb "saade" tagaotsitavatest. Mina olen sarimõrvar ja tema terrorist. Käisime vanaema juures, sõime kõhud täis, sõin isegi oma esimese pühademuna. Tegin fotodest minivideosid. Neid kasutan hiljem selles "saates", et näidata tagaotsitavaid erinevas valguses ja nende ohvreid ka. Jah, selle asemel, et ohe saksa ära teha, käisin vahepeal mingit haiget tagaotsitavate saadet filmimas. Milleks ma seda teen? Kes seda peale meie ikka vaatab? Või tahab keegi?
Nüüd magama. Ja ma loodan, et ma saksakeelseid sõnu unes ei näe. Siis lähen ma hulluks. Päriselt.