Uurimistöö tähe all.

Ma olen paar viimast päeva korralikumalt tööd teinud. Uurimistööd. Foorumid. Keelekasutus. Mm. Edeneb, edeneb, aga võiks hoopis valmis saada. Ja lihvi vajab veel palju. Nädalavahetus on ees. Ja matemaatika olümpiaad ka. Laupäeval 10:30. Uni, uni, uni.

Koolis käin nii palju, kui vaja, mitte rohkem. Oh, täna olin peaaegu terve päeva kohal, välja arvatud esimene tund, mis oli nagunii Vilta tund. Ta lubab meil puududa Erikaga. Et tööd teha. Njaa. Vahepeal mängin ka. Zumat ja Simsi. Sõltlane olen. Ja tunnistan ka seda. Hea seegi.

Käisin täna raamatukogus. Masendus oli. Hull masendus. Pärast reedese matemaatikatöö ärategemist tuiasin mööda linna ringi, sest mul oli tervelt tund aega. Enne teatriklassi. Ja nii üksik tunne oli. Ma ostsin Kaubamajast juustusaiakese, et oma tühja kõhtu täita ja istusin Veetorni juures pingil. Üksi pingil istumine... Nüüd vaatan ma pingilistujaid teise pilguga. Neist hakkab kahju. Ja kurb on. Pingil istudes tekib jube nukrus. Eriti, kui seal üksi istuda. Vaadata möödujaid ja nosida oma saia. Otsida möödujate seast üht sõbralikku nägu, kedagi, kes tuleks ja istuks minu kõrvale pingile ja varastaks ehk veidike mu saiakesest. Niisama nalja pärast. Huvitav.