Emme räägib ikka lolli juttu, tahtis mulle sibulat sisse sööta. "Jonnakuse rohi!", aga see pole see, millest ma kirjutada tahan. Las olla vahepeal midagi helgemat ka. Käisin eile Kerliga teatris. "Aabitsakukke" vaatamas. See oli monoloog-etendus Tõnu Ojaga. Monoloog-etendusi on kahesuguseid. Väga halbu ja väga häid. Kui monoloog kannab, siis ta kannab, kui ei kanna, siis ei kannagi. Olen neid õnnestunuid variante alati imetlenud. Mäletan, et vaatasin ühte telekastki. Eilne oli päris hea. Muidugi oli asju, mis häirima hakkasid. Näiteks see lõugamine seal vahepeal. Oleks võinud ju kogu aeg normaalse häälega rääkida. See oli imelik. Meeste asi. Mauno Truup elab üksi. Ta on koolis ikka ka käinud. Kaheksa aastat. Esimeses klassis. Talle meeldib esimene klass ja talle meeldib aabitsat lugeda, aga matemaatika talle ei istu. Mauno istus alati tagumises pingis ja puuris põhjalikult oma armastatu aabitsat. Aabitsas on ju kõik tõde. Ongi. Seal on kõik nii lihtne. Kuigi Mauno on juba päris suur, on tal ikka veel lapse loogika. Võiks isegi öelda, et puhas mõtlemine. Ta ei keeruta, vaid ütleb kõik otseselt välja. Tahaks ise ka mõnikord täiesti puhtalt mõelda. Enne elas Mauno vanaemaga, nüüd elab üksi, sest vanaema suri ära. Onu Paul viis ta linna elama. Onu Paul käib tal külas. Aga uusi botikuid pole ta toonud. Mauno ei saagi õue minna, sest tal on ainult vanad katkised tennised. Kui Mauno veel maal elas, meeldis talle poeleti juures passida ja inimesi jälgida. Aidata ka. Kui keegi unustas midagi osta, siis ta kohe ütles. Kui näiteks traktorist ostis alati viina ja tahtis ükskord õlut osta, siis tuletas Mauno talle meelde, et ta peaks ikka viina ostma. Mõnikord osteti talle ka midagi. Siis sai Mauno süüa. Muidu sõi Mauno ikka saiapudi. "Sada pada pudi keedab, seda pudi tädi kiidab." Nii on aabitsas kirjas. Meie oleme ka teatris seda hääleharjutust teinud. Mauno töötas enne konservitshehhis. Ta valvas. Ühtki võõrast sisse lasta ei tohtinud. Ega ükski võõras tahtnudki tulla. Siis suri vanaema ära ja tal ei lubatud seal enam töötada. Poest pidi ta ka varsti ära minema. See juhtus siis, kui ta tahtis poes juba ööbima hakata. Siis tuli onu Paul ja viis Mauno linna. Mauno pidi hakkama inimesi jälgima. Mauno mälu on hea. Poes jäi talle alati meelde, mida keegi ostis. Linnas pidi ta jälgima, millal keegi kuhu ära läheb. Siis helistas ta Paulile ja Paul võttis naabri korterist neid asju, mida tal ja Maunol tarvis oli. Mauno sai kingituseks kammi näiteks. Georg Võimla kammi. Georg Võimla on pensionär. Ta toob Maunole õunu. Iga kord, kui ta tuleb, ajab Mauno juuksed sassi, sest muidu saaks pensionär aru, et tal kamm on. Siis on veel naaber, kelle nimi on mingi Ba...Ta on venelanna. Ta on usklik. Käib kirikus ja toob sealt Maunole riideid. Mütsi tõi. Trikoo (politsei kollane vest) ka. Selline ongi Mauno Truup. Naljakas. Aga mõtlemine on enam-vähem puhas. |
