Kalkar, markar, margine, tuus...ei, ma ei taha enam!!

Mu õde on 12. Ta räägib nii, nagu ta rääkima peakski. Oma eale kohaselt. See hakkab külge. Ma ei suuda nendest väljenditest vabaneda. Need tunduvad juba nii lahjad ja mõttetud. Nii, need on siis need sõnad, mis mulle külge on hakanud: lahe tuus margine kalkar markar Heili jaoks on need normaalsed, aga mul oleks ju aeg välja kasvada, eks? Üritan ju "suur" olla...

Risotto ja Elle Kull

Eile oli SEE teatris pidu. Eile oli teatripäev ja Manni sünnipäev oli ka. Nii. Päeval käisin koristamas. Kleepisin kleepsukesi kruuside/tasside/klasside, mille iganes peale, pesin põrandat, tegin totakat videot, jamasin Kaarli ja selle uue poisiga, kes on vist Falcki-onu poeg. Ühed lapsed kõik. Ja tõepoolest, nad on kõik nii ühesugused. Kõik peksavad mind ja hüüavad hobuseks. Kõik ainult sellepärast, et ma suvel paar korda etenduses hobust mängisin. Kaarel on ju "Ritsikat" ka näinud! Miks siis mitte liblikas Täpik? Jah, hobune on naljakam ja siis on põhjust selga hüpata. Väiksed poisid. Jaa... Õhtul enne seitset läksin tagasi. Kohe sain tegevust. Hakkasin konserveeritud õunu pooleks lõikama. Vesi oli külm. Või oli see mingi õunamahl? No igatahes see vedelik, mille sees nad hulpisid. Lõpuks sain valmis. Mõtlesin, et tõmbaks hinge, aga just siis hakkas õige tegevus alles pihta. Paanika enne algust. Jooksin ringi, tassisin asju lauda, kohati juhatasin inimesi. Kiiruga öeldud tered ja tsaud. Varsti seisin juba, termos käes, ja kallasin plasttopsikuid täis. Meelis õpetas kui palju panna. Vein sai otsa. Viisime laudadesse. Isegi soomlasi oli seal. Vau, publikut ka porode seast, nagu isa ütleb. Hakkas pihta. Pikk seismine kõigi ees. Preemiad. Toetajad, näitlejad, niisama tegijad. Heh, ise sain ka preemia. Kogu selle vaeva ja higi eest, mis ma teatri jaoks valanud olen. Aga ma teen seda hea meelega. Kas minust saab tulevikus töönarkomaan? Appi!! Kas ma olen juba töönarkomaan? Paanika!! Olgu, kõike annab muuta. No mitte kõike, aga tulevikku küll. Minevikku muuta on raske, võimatugi. Mannil oli sünnipäev. Külalised suundusid laudade juurde pugima, aga mina panin jope selga ja peagi riputasin üues juba risottole soola ja pipart ning sonkisin pannil lusikaga. Peast käis läbi mõte, et me oleme nagu kodutud, kes teevad endale õues tuld. Seest kostis muusikat. Teadsin, et varsti hakkab programm. Tahtsin ka ABBA paroodiat näha! Esialgu pidime (mina ja tüdrukud!) tegema ka eurolaulu paroodia. No teate küll, see laul, mida ma algul pidasin türklaste lauluks, sest aktsent on lihtsalt liiga jube. Risotto sai valmis. Hiilisin sisse, asetasin kausi lauale ja peagi seisin juba lava lähedal koridoris, piiludes uksest sisse. Seal olid veel Sirje ja ABBA, Maria ja õhtujuht Meelis. Keegi võis veel olla tegelikult. Vaatasime vahetevahel ukse vahelt sisse. Teised astusid ka lavale, mina jäin alatiseks lava taha. Veel mäletan, et mingil hetkel käisime risottokaussidega ringi ja pakkusime kõigile. Mina jaotasin taldrikuid. Ja lusikaid. Ja kahvleid. Ja nuge. Elle Kullile ka. Kerge ei tahtnud. Elle Kullist veel nii palju, et ta oli seal, aga justkui ei olnud ka. Tõelisena tundus ta mulle siis, kui talle preemia andsin ja ta mu kätt tugevasti pigistas. Suundusin veel õue. Aga mitte kauaks. Küüslauguleivakeste juures olin ainult veidike abiks. Tegelikult oli päris lahe seal õues suurel pannil süüa teha. Raivo hakkas ära minema. Kui ta õue jõudis, siis ei saanud ta siiski minema. Küüslauguleivakestel on võrgutav mõju. Need haarasid ta enda kütkesse. Kuigi ta algul virises, et liiga vähe soola on, jäi ta tükiks ajaks panni juurde nosima. Viimaks andsime talle topsiku, mis oli ääreni leivakesi täis, ja ta sai ära minna. Ime, et ta tagasi ei tulnud, et lisa küsida. Mingil ajal, kui Marelle ja Kerli läksid õue teed tegema, jäin mina sisse. Ma lihtsalt seisin seal suures saalis ja tundsin, et olen kodus. Tõepoolest. Suvel oligi teater minu kodu. Vähemalt Valge Daami päevade ajal, kui ma sealt öösel kell kaks lahkusin ja hommikul kell üksteist juba tagasi olin, energiast pulbitsev ja valmis andma paar etendust. Seisin ja mugisin kooki. Ja vaatasin, mida Eva-Lotta teeb. Mingil hetkel olin Kerliga kahekesi. Marelle jooksis jälle mööda maja ringi nagu alati. Tegi midagi. Lauale ilmus õunakook. See ei saanudki nii ruttu otsa, kui oleks võinud arvata. Paljud inimesed olid ju juba lahkunud. Ainult kõige andunumad fännid s.t. soomlased ja "oma" rahvas. Siis hakkas kook kahanema. Sõime seda Meelisega võidu. Kogu õhtu jooksul sõin vist 20 tükki ära küll. Õnneks olid need väiksed tükid. Vahepeal lahendasin morsikriisi, kui Meelis ütles, et kuule, morss on otsas. Jooksin kolme kannuga mööda maja ringi ja varsti olin tagasi, täis kannud kaasas. Lõpuks jõudis asi selleni, et me Kerliga otsustasime tantsima minna. Kahju, et noori nii vähe on. Suvel on neid rohkem. Aga seekord olime ainult meie kolmekesi ja Meelis ka. Just siis sai muusika otsa, kui me selle otsuseni jõudsime. Tüüpiline. Minuga juhtub alati nii. Tore küll. Millalgi tuli muusika tagasi (elav muusika, ma mõtlen, mingi makk üürgas nagunii kogu aeg) ja peagi leidsin, et tantsin koos soomlaste ja mõnede oma inimestega ringis. Jah, elu on kummaline. Siis tuli tüdimus või oli see väsimus? Ei, väsinud ma polnud. Lihtsalt igav oli veidike. Rommi tänas meid ja ütles, et ilma meieta poleks seda kõike olnudki. Aga ilma Rommi ja Mannita? Veel vähem! Nemad on teatri hing, eriti Mann. Ta on sellele tõeliselt pühendunud. Selles mõttes imetlen teda. See võib tunduda nii, et ma imetlen töönarkomaani, aga asi pole üldse selles. Ma imetlen, et ta suudab kõigest hoolimata jätkata. Vot nii.

The greatest thing you`ll ever learn is just to love and be loved in return.

Ma ei saa "Moulin Rouge´ist" vist ealeski üle. Vaatasin täna jälle. Mitte tervet filmi, aga oma lemmikkohti, lemmiklaule. See on lihtsalt liiga hea film. Ma tean küll, miks see mulle meeldib. Sest see on romantiline ja seal on see kõikevõitev armastus. Ja samas kogu see traagika ja kurbus...Kui ma seda esimest korda nägin, siis võlus mind ka muusika ja siiamaani armastan ma selle filmi muusikat. Millegipärast jätsid lemmikkohad mind kuidagi tuimaks. Miks? Kas olen ma tõepoolest vahepeal tuimaks muutunud`Või olen ma seda teost juba liiga palju kordi vaadanud? Kui ma jätaksin nüüd mitu kuud vahele, mis võib üpris raskeks osutuda, siis ehk suudaksin seda taas esimese vaimustusega vaadata ja see tekitaks tugevaid emotsioone. Õhku jääks kummitama see esimese korra miks-küsimus, mis tekib traagilise lõpu tõttu. Miks pidi Satine surema? Miks tal oli see vastik haigus? Ja kuigi see pole niivõrd tähtis: miks pidi seal olema see vastik hertsog? Viimasele tean vastust. Hertsog lisas asjale vürtsi ja traagilisust. Kuigi kõik vaatajad võivad teda vihata, tuleb neil siiski tunnistada, et ilma temata poleks "Moulin Rouge" pooltki nõnda huvitav. Kuigi tema iseloom polnud kiita, oli tema see, kes pani asjad käima. Ja siis veel Harold Ziddler, "Moulin Rouge" juhataja, kes on ajendatud ahnusest. Tema jaoks on tähtis ainult etendus, indiviidi siseelu ja tema heitlused ei loe. End tuleb ohverdada millegi suurema nimel, milleks on tema meelest etendus. Teda huvitab ainult see, kuidas klubi toime tuleb. Klubi nimel on ta valmis ohverdama Satine´i hertsogile, sest hertsog on sel juhul nõus klubi toetama. Harold Ziddler on esineja, etenduse hing, kuid ta on hoolimatu. Kui Satine tahab Christianiga lahkuda, keelab ta teda. Argumendiks on Satine´i haigus. "Sa sured," teatab Harold Satine´ile süngelt. Enne keelas ta haigusest rääkida, sest muidu poleks Satine ehk etendust jätkanud. Satine on täht, teda kutsutakse nimega "Sparkling Diamond". Christian on kaunishing, poeet. Ta usub armastusse. Tema suust pärinevad filmi ühed kuulsaimad sõnad: "The greatest thing you´ll ever learn is just to love and be loved in return." Lause, mida ei saa tõlkida, sest mõte läheks kaduma. Ta on tulnud provintsist. Tema isa, karm ja rangete põhimõtetega mees, hoiatab Christiani, et Pariis on räpane linn. Christian ei näe linna nii. Tema jaoks on see boheemlaste paradiis. Ta on andekas. Ta kirjutab "Moulin Rouge´i" jaoks etenduse hindu kurtisaani suhtest vaese sitarimängijaga. Nende suhet takistab kuri valitseja, kes on riigi vallutanud. Riik saaks rahus edasi olla, kui kurtisaan annaks end valitsejale. Aga ta armastab sitarimängijat. See on Christiani ja Satine´i suhte peegeldus, mis on saanud sõnaks paberil. Kui hertsog saab varjatud ideest teada, muutub ta väga vihaseks. Teda valdab meeletu armukadedus. Vihas käsib ta Satine´il enda juurde tulla ja tema omaks saada. Satine läheb, et päästa klubi, aga ta ei suuda seda teha, sest Christian ilmub akna alla. Hertsog muutub veel vihasemaks. Ta lubab Christiani tappa, kui etendus ei lõppe tema soovi järgi (kurtisaan+valitseja) ja Satine pärast esietendust tema omaks ei saa. Satine on sunnitud Christiani endast eemale tõukama, et too vähem haiget saaks. Ta tahab meest kaitsta, et too ei sureks hertsogi tahtel. Jah, lõpuks võidab ikka armastus, kuigi seal on palju vihkamist ja pisaraid. Christian läheb isegi etendusele, paiskab Satine´ile raha näkku, öeldes, et ta on oma hoora eest maksnud ja loovutab sellega Satine´i hertsogile. Ta on pettunud. Tema naiivne kujutlus armastusest on purustatud. Kuid kõik lõppeb ju hästi? Armastajate salalaul viib nad hertsogi kiuste taas kokku. Isegi Harold mõistab seda ja annab isiklikult hertsogile peaga vastu lõuga, kui too püstoliga armastajaid maha lasta tahab. Satine on kurtisaan. Kogu elu on tema jaoks olnud etendus, aga seda selle momendini, mil ta kohtas Christiani, keda ta esialgu eksikombel hertsogiks pidas. Christian õpetas talle, mis on armastus ja ta sai seda esimest korda tõeliselt tunda. Satine´is on tegelikult midagi sügavat kogu selle sära ja tohutu näitlejaandekuse kõrval, aga ta ei leidnud seda enne üles, kui kohtus poeediga, kel nimeks Christian.