Jalutuskäik.

<< Ma armastan Turbuneemet ja läheks sinna iga kell tagasi.

Väike jalutuskäik pühapäevaõhtuses unises ja vihmases Haapsalus. Avastasin, et tegelikult on Haapsalu vihmasena imeline. Jah, Haapsalu on hall ja kurb, kui vihma sajab, aga selles peitubki tema nukker ilu. Üksi mööda tänavaid jalutades koorub see ilu välja. Ja kõike on võimalik näha uues valguses.

Avastasin, et Haapsalus on armsaid kohti. Kohti, kus ma tahaks elada. Oma majas elaksin. Aga need majad ise ei ole nii armsad. Need on koledad ja kivist ning kõik ühte nägu. Mulle hakkas lihtsalt koht meeldima. Tegelikult ei käinudki ma kaugel: Jalaka, Sambla, Haava (need osad, mis jäävad Metsa tänavast Tallinna poole), Kastani.

Kastani mets, kus on alati prügi. Seal oli pink. Lagendiku servas oli puust pink ja pingi kõrval prügikast. Prügikast on Kastani metsas haruldus. Seal on prügi alati maas. Selle sees oli üks pudel ka. Esimene mõte: raudselt lauaviin. Ei, hoopis Kõuts oli. Ma pidin selle teada saama!

Kunagi oli Kastani mets minu mängumaa. Kõik need rajad, mida mööda joosta; väiksed platsid, millel piknikku pidada; räsitud pisikesed mustikapõõsad. Osake minu lapsepõlvest. Ja kindlasti sama suur osa kui Kalamaja tänavad; sünge Kalamaja park (endine surnuaed), kus puud ristide peale kasvasid, nii et ristid puu sisse jäid; käbisõjad venelaste vastu; noaga tagaajamine mööda tänavaid; päti ja politsei mäng; ukakas; kooli juures trepi pealt liivahunnikusse hüppamine; puude otsas oravatena turnimine; ploomiraksus käimine.. Minu Tallinna-periood oli metsik. Laste värk. Ma olin siis noor-noor-noor ja see kuulus mu elu juurde. 

Ma ei suuda ikka ära imestada, kui armas see väike loom on. Ja kui palju armastust tema sisse mahub. Ja kui ilusasti ta minu juurde tuleb ja pead vastu minu põske hõõrub. Ja kuidas ta suudab lihtsalt olla parim, mõistvaim, kõige hellem.
Ja ta oskab hammustada ka.

 

Ärge siis algaval nädalal üle pingutage! Eks? Ikka mõistusega, ikka mõistusega tuleb asja võtta. Ja kui see mõistus otsustab käkki keerata ja ütleb, et sa pead töötama, kuni nõrked, siis kuula parem tunnet. Seda tunnet, mis ütleb, et sa oled väsinud, ja mine magama!

 

Hing on läbikäiguhoov?

Nad tulevad sisse ja lähevad välja. Jalutavad läbi. Ütlevad tere ja ütlevad head aega. Mõni neist võiks jääda, aga sa tead, et ei jää. Tal on kiire järgmise hoovi poole. Mõni võiks kiiremini läbi jalutada, sest ta ei meeldi sulle. Ja üleüldse viskab mõnikord üle, et keegi sinu hinges on. Sest mõned on jultunud ja kasutavad seda läbikäiguhoovina. Ja nad ei hooligi. Ja nad ei mõtlegi sinule. Ja nad ei oskagi seda teha. Aga kuna nad olid nii tühised, lähevad nad meelest ära. Varsti pole sul neist ei sooja ega külma. Kuid siiski on nende hulgas mõnikord neid, kelle hoolimatusest sa liiga hilja teada saad. Ja selleks ajaks oled sa juba oma hinge neile avanud. Siis jätavad nad sügavama jälje.

Kui järgmisel korral jalutab läbi keegi, kes võiks sinu meelest kauemaks jääda, ütle seda talle. Ütle ja vaata, kas ta nägu lööb särama. Võib-olla just seda ta ootaski. Ja siis on kõik korras.

Come fill my little world right up,
right up.

Küll keegi selle hoovi (maailma) täidab.