Põrumine.

Tegelikult ma ju oskan. Ma pole mitte kunagi sellist viga teinud. Mitte kunagi. Ja nüüd eksamil pidi see juhtuma. Ma ei ole enam kunagi 1. Ma lähen viimasena ja jätan teiste vead meelde. Kurat, ma riivasin ju ainult natuke posti. Ja ma pole seda mitte kunagi varem teinud. Ma olin ju ometigi see platsiäss, kellel plats alati välja tuli. Jube hale ikka küll platsieksamil läbi kukkuda mingi kuradi posti riivamise pärast. Ja enne järgmist 2 nädalat ma seda uuesti teha ei saa, sest emme lolluste pärast (2000 krooni eest telefonikõnesid) pole issil praegu raha anda.
KURAT.
Ja ma olin endas nii kindel. Nii-nii kindel. Plats pidi olema lihtne asi. Ma kartsin linna. Nüüd kardan ma kõike. Ma ei saa ju hakkama. Võib-olla. Mäletan, kuidas mõtlesin, et nüüd võiksin ma minestada. Et kõik tunneksid muret. Et kõigil hakkaks kahju. Et sellel lollil Kallel oleks häbi, et ta mind mingi väikse riivamise pärast läbi kukutas. Kurat. Ja ma muutusin nii õelaks, et tahtsin, et teised ka läbi kukuks. Et ma poleks üksi. 3 5-st kukkuski. 60% Sellel toredal naisel oli väga kurb nägu. Sellel, kes ütles mulle enne, et see pole veel maailmalõpp. Ja mul hakkas kahju, et ma teistele halba soovisin. Ta tegi sama vea mis minagi. Ja 1 poiss vajus 2 korda tõusult tagasi. Kõik.
Mul on häbi. Iseenda ja teiste ees. Ma teadsin ju, et ma oskan. Kõik tuli välja, ma käisin naeratades enne eksamit ringi ja tundsin end hästi. Ja siis... Põrumine. Tegelikult olen ma iseendas pettunud. Ma oleks pidanud kohe sealt välja sõitma ja uuesti tegema, siis poleks seda juhtunud. Kurat. Vastik oli minna kooli, sest kõik teadsid ja kogunesid minu ümber nagu mesilasparv. Tol hetkel vihkasin ma neid. Ei, vihkasin iseennast, sest mina keerasin endale käki. Nad lootsid ja ootasid ja tahtsid teada ja siis pidin ma neile ütlema, et ei tulnud välja.
Issi helistas just. Enamiku ajast ma lihtsalt nutsin. Võimalikult vaikselt ja käratult, aga ta kuulis ikka. Tema ees on mul kõige rohkem häbi. Ta peab uuesti maksma. Täielik hädapätaka tunne on. Ma ei saa mitte kui midagi tehtud. Ma ei saa isegi endale perearsti muretsetud. Ja ma ei lähe selle mehe juurde. Ja mul on kõrini, et kõik arstid mind lihtsalt ära saadavad. Kellegi teise juurde. Tõepoolest, ma lähen selle arsti juurde, kes mul Tallinnas on. Rita Silberg? Midagi sellist. Issi lubas selle asja korda ajada. Kurat, olen ma täiskasvanu või mitte? Ma peaksin seda ise tegema. Aga ma ei taha. Ei suuda. Pole tuju. Ja Roosta töövestluse aeg tuleb ka kokku leppida. Bussid seal eriti ei käi. Kurat küll. Mis inimene minust saab?
"Kui see pole katki, siis ära ürita seda parandada." - Kurt Vonnegut, "Hookuspookus"Mina olen katki. Ja ma paranen iseenesest. Laupäeval on tore. Peab olema. Ja siis panen ma iseenda tükid kokku. Siis on mu ümber palju toredaid inimesi. Annaliisa!!! Ma pole teda detsembrist saati näinud ja ta on taas 1 mu lemmikinimesi. KUMU! Kontsert! Arvatavasti tühi isa korter. Vahukommi peab ka muretsema. Ja grillima. Ja tuju peab olema hästi hea. Issi ütles, et ma peaks otsima viise enda rõõmustamiseks. See laul, mida ma kuulan, hakkab vist mõjuma.
Train - Drops Of Jupiter
Ja kõige nõmedam on see, et issil on jälle 1 asi rohkem, mille pärast muretseda. Ja püüa talle selgeks teha, et ma ei taha autoga sõita praegu. Või tahan? Tema rõõmuks? Oeh. Ja mina arvasin, et mina olen see tütar, kes rõõmu valmistab. Ei, enam mitte. Pärast põhikooli lõppu algas langus ja see kestab siiani.