kolmapäev, märts 30, 2005

Unustama, meelest pühkima, mitte sellele mõtlema...

Õnnestus! Ma suutsin unustada shokolaadi, mille ma esmaspäeval ostsin. Ma arvasin, et see ei õnnestugi kunagi. Olen alati tahtnud unustada shokolaadi, aga see ei lähe eriti läbi. Nii hea on, kui kotti on jäänud kes teab mis ajast üks shokolaadi tahvel. Nii hea on seda avastada. Kuna ma olen shokohoolik ja mul on üpriski hea mälu, siis tavaliselt kukun selles läbi. Ma söön selle alati kohe ära. Ei suuda vastu panna. Ma ületasin ennast! Jätsin pooliku shokolaadi kotti ja tegin näo, et seda pole seal. Täna sõin selle ära. Kaks päeva, hea seegi. Ma ei suuda puhtalt mõelda. Nii nagu väiksed lapsed. Ilma eelarvamuste ja -teadmisteta. Aga ma tahan puhtalt mõelda. Puhtalt ja lihtsalt. Ütleksin, et shokolaadi unustamine on üks samm sel teel. Asi edeneb. Ma olen praegu enda üle nii uhke! Tubli, Silja!