Ma tunnen end nii kasutu ja mõttetuna. Ma ei jaksa enam mitte kui midagi teha, selles on asi. Jah, ma tean, et ma võtan endale liiga palju kohustusi, aga mingil hetkel tunduvad need kõik vajalikud ja põnevad. Siis, kui nad rusuma hakkavad, märkan alles nende tõelist raskust. Praegu on mul Larus, teatriklass ja uurimistöö. Ja kool, kool, kool, kool, kool. Ma siiski käisin täna koolis. Ma pole ju üldse haige. Vähemalt mitte füüsiliselt.

Kasutuse tunne. Ma ei suuda midagi ära teha. Ma ei taha, ei oska. Olen võimetu. Ma tean, et pean, aga ma ei tee seda, sest olen juba alla vandunud ja ei hakka proovimagi. Ma ei jaksa enam absoluutselt.

Ma tean, mida mul vaja on. Totaalset kannapööret. Uut kohta, uusi inimesi. Uut kooli? Läheks Tallinnasse kooli? Aga nii raske on end sellest elust, mille ma endale tasapisi ehitanud olen, lahti rebida. Ja ma ei tahagi ehk nii väga lahti rebida. Ma tahan oma ellu lihtsalt midagi värsket, aga ma pole praeguseks seda veel üles leidnud. Ja ma kahtlen, kas ma kunagi leiangi. Enne, kui õige aeg on läbi.