neljapäev, jaanuar 19, 2006

Sürreaalne maailm.

Haha, mina oskan ka kahtlast värvi olla. Ja praegu tahakski imelisust, sürreaalsust, maagiat, midagi ennenägematut. Õnne? Oma ellu. Jah, see on mu enda kätes. Jah, ma teen võib-olla ka midagi. Näeb, näeb, näeb. Selgub, selgub, selgub.

Mina käisin täna koolis. Jah, nii ongi. Teisipäeval tegin uurimistööd või tähendab seda, et magasin kümneni, tuiasin veidi foorumites, käisin sõidutunnis, kus keerasin veidi käkki nagu alati, kolasin veel foorumites.. Siis läksin viiest magama Korraks. Heili äratas mu poole kaheksast. Me pidime koos arvutist "The Truman Show´d" vaatama. See oli lõpuks ära laadinud. Heili tahtis ka näha, kuidas meedia inimese elu ära rikub ja kuidas on võimalik kellestki saadet teha nii, et see inimene ise ei teagi. Ja kuidas on kogu tema elu ette planeeritud. Jube-jube-jube. Nii palju aastaid läks raisku, elades selles "täiuslikus" maailmas, kus kogu elu oli ette kirjutatud. Kogu elu oli vaid stsenaarium. Ei, mina seda ei tahaks. Mitte ealeski. Pärast vaatasime telekast Losti ja vahepeal, kui reklaam oli, arvutist Trumanit. Ja siis hakkas paha. Mul läks süda pahaks. Kella viie paiku ilmnenud väsimus tuli tagasi. Pea valutas. Otsustasin magama keerata. Ja panin kella kuueks äratama, et keemia kontrolltööks ka veel õppida.

Aga mul oli süda paha. Öööööö, nii paha oli olla. Ma ei suutnud magama jääda. Ma nii väga tahtsin vara magama minna ja korralikult välja puhata, aga ei tulnud välja. Kiusav iiveldustunne ja peavalu. Siis mõtlesin, et oksendaks. Siis läheb üle. Saab välja selle asja. Äh, sealt tuli rohkem kibedat maomahla. Rõve. Ja parem ei hakanud üldse. Ma istusin vannitoa põrandal ja oleks äärepealt nutma hakanud. Ma tahtsin ju magada! Ja kui ma püsti tõusin, hakkas pea ringi käima ja veel halvem hakkas. Pärast mitmeid oksendamisi kobisin voodisse ja kuidagi kerratõmbunult suutsin magama jääda. Kooli ma muidugi ei läinud. Magasin jälle kümneni, tegin oma uurimistööd olümpiaadi jaoks ja tuiasin niisama netis ringi. Vahepeal hakkas paha. Ma ei söönud eriti, mingit kuiva leiba näksisin. Röstitud rukkileiba, nämmmmmm!! Ja õhtul läksin ma välja. Teatrisse ja telemeedia ringi. Juhuu! Tänaval nägin Liisi. Ta küsis, miks ma koolis ei käinud. Sogasin midagi, et olen haige ja nii. Tal oli väga külm ja ta läks koju. Veel rääkis ta, et käis füüsika järeltöös ja seal klassis oli jubedalt külm olnud. Üldse oli külm ilm. Nad tegid kottidest akende ette erilised barrikaadid ikka. Brrr. Külm on. Täna ka. Täna on rohkem kui kakskümmend miinuskraadi.

Teatriklass jäi ära. Meid oli veidi üle poole kohal (viis!) ja siis Mann lasi ära. Mul oli vaja kuskil nelikümmend minutit surnuks lüüa, sest kuueni (ehk telemeedia ringini) oli veel aega. Anni juurde läksin. Ta näitas mulle üliilusaid Dali pilte. (: Teed pidime ka jooma, aga siis jõudis Kerli juba kohale ja me läksime telemeediasse. Jah, see ring meeldib mulle. Ma hakkan seal raudselt käima. Just nii. Järgmiseks korraks tuleb mingi oma töö kaasa võtta. Video-video-video. Ma hakkasin juba eile õhtul valima. Äh, ma ei tea, peaks midagi uut tegema. Ma tahan seda raudteejaama videot saada!! Aga kaamera ja arvuti ei suhtle omavahel. On tüübid.

Kool-kool-kool. See oli veidi väsitav. Ma tahtsin koju. Pidevalt. Paha oli olla ka. Ja siis ma magasin matemaatikas laua peal. Ja kui ma siis vahetunnis seal magasin, tuli mul paar mõtet. Selle veenuusutamise kohta. Et mis lõhnaga see vesi siis on. Me pidime ju Andresega hakkama vett nuusutama. Et kas on lõhn või ei. Või noh, midagi sellist.

"Lähme nuusutame vett,
mis on teiselpool vett."

"Lähme nuusutame vett
ja sööme peale mett."

"Lähme nuusutame vett,
mis maitseb kui pett,
ja on meelepett."

Mina ei tea, miks just sellised asjad mõttesse tulid. Nad lihtsalt ronisid mu pähe, küsimata luba.

Aga nii saab ka.

"Lähme nuusutame vett
ja maitseme õhku
ja puudutame lillelõhna
ja joobume pilvede kohevusest."

See ronis pähe veel kahtlasemalt. Posted by Picasa