Ma tahan sind tappa, ole kohal!

Noakaader. Dramaatiline. Nuga on võimeline kõigeks. Nuga võib tappa. Nuga võib lõigata. Nuga on nuga. Dramaatiline muusika. Pinge. Põnevushetk. Nuga liigub allapoole. Nuga liigub veelgi allapoole... Nuga lõikab juustu. Õudus on kadunud. Nuga lõikab juustu. Võib-olla lõikab nuga juustu pimedas köögis. Lõikab juustu nii, nagu lõikaks ta hoopis inimliha või midagi sellist. Ja siis näidatakse inimest, kes nuga käes hoiab. Ta on tüdruk. Kohe kindlasti tüdruk. Ja ta lõikab juustu. Ehk on köögis punakas valgus, nii et pole aru saada, et nuga juustu lõikab. Siis tuleb keegi (ema?) ja ütleb, et nii pimedas ei saa lõigata. Ta ei ütle, mida lõigata.. Ja kui see tulija lõpuks tule põlema paneb, on aru saada, et tüdruk lõikab juustu. Maitsvat juustu. Kollast juustu. Ja tulija ütleb, et tüdrukule tuli kiri. Tuli juba varem. Tuli juba päeval. Ta lõikab juustu edasi. Kui võileib valmis ja ta on juba sööma asunud, teeb ta aeglaselt kirja lahti. Üliaeglaselt. Kiiret pole kuhugi. Terve maailm võib oodata, tal ei ole kiiret. Ta on rahulik inimene, kelle ärritamiseks on vaja palju. Kelle ärritamine on väljakutse, mida nii mõnedki proovida tahaks... Kiri. "Tere! Ma tahan sind tappa. Tule sinna sel kellaajal. Ole kindlasti kohal. Aitäh!" Ta võtab seda tobeda naljana. Uus külgelöömismeetod. Ta otsustab kohale minna, et asja uurida. Uurida, kes seda tegi.

Õu. See kohtumispaik. Pime on. Loogiline ju. Ta seisab ja ootab. Kedagi ei tule. Käsi. Äkki ilmub tema õlale käsi. Mööduv tädike tahtis teada, kui palju kell on. Selline lõbus tädike. Pidudel käiv tädike. Aga ikkagi selline vanem tädike. Ta läheb ära. Siis märkab tüdruk järgmist kirja, mis käsib tal nööri järgida. Puude vahel ongi see nöör. Mingist harjumusest ja mugavusest hakkab ta seda nööri peopesast läbi libistama. Teel juhtub ehk mingeid väiksemaid asju. Ja ta ei märka, et nööri külge on kinnitatud zhiletitera. See lõikab tema kätt... Või on nöör koos mingi lögaga. Esialgu liim, siis mingi kunstveri jne.

Igatahes, lõpp-punktis ei ole mingit surma. Sõbrad ehmatasid teda. Siis ta ärritub. Ärritub ehk esimest korda elus. Tema parim sõbranna on asja eestvedaja. Ja ärritunu jookseb nuttes ja kisendades minema. Teised on hämmastunud, et tüdruk naljast aru ei saanud. Nad löövad käega ja lähevad koju.

Pime on. Parim sõbranna=eestvedaja jalutab üksi. Ja päris pime on, nagu enne sai mainitud. Tal tekib mingi kõhe tunne. Vahepeal ta seisatab ja kuulatab, siis kiirendab sammu. Jõuaks ainult koju, koju, koju... Ärrituja hüppab talle puu otsast kaela. Ta on väga ärritunud. Ja hüsteerias. Raske hüsteeria. Ta tapab oma parima sõbranna. Hüsteeriahoos. Ja peale seda saab oma rahu tagasi. Eemalduvad sammud. Näidatakse jalgu. Mida kaugemale ta jõuab, seda enamat temast on näha. Viimaks on ta täispikkuses nähtav. Selja tagant. Ja tema seljale on keegi valge kriidiga kirjutanud umbes midagi sellist: "surmalaps" jne. Keegi on ta ära märgistanud. Saatan? Kostab deemonlikku naeru. Ja vaataja mõistab, et tüdrukul pole pääsu, ta hukk on ette määratud. Aga tema ei ole määratud seda nägema.

Ma jalutasin koju. Õudusfilmide festivali teine päev on lõppenud. Ja mina tahan õudselt õudusfilmi teha. See tuli kirja panna. Pärast öö ära magamist pole idee enam idee. Ta kaob ära. Kaob unenägudesse. Head ööd.