Sool, ära sa karda...

See oli kolmapäeval, kui Janari teatriklassis kilplaste etüüdis niimoodi laulis. Kuidas kilplased soola külvasid...Kui panna sool maha, siis peaks sellest kasvama ju ka suured soolataimed. Kõigist teistest seemnetest ju kasvavad! Kilplaste mõttelaad on kummaline. Ja meie saime sellele pihta. Nii. Kilplaste mõtteviisi järgi üks kaevab ja siis neli tükki külvavad. Ühte ja samasse kohta. Loogiline ju. Ja siis, kui külvatud, siis hakkavad nad soola ergutama, et see kasvama hakkaks. Plaks-plaks-plaks...ei kasva! Lähme siis ära. Esimene, seesama, oli visuaalne, teine oli tekstiga. Vot siis hakkas pulli saama. Ja mitte vähe. Kui me saalis proovisime, siis ühtäkki hakkas Janari laulma. Sool, ära sa karda, kasva, ülesse hüppa. Ma armastan sind, panen sind oma toidu peale. Nagu...aaaaaaaa!!!! Kohutav. Me kõik naersime ja tahtsime, et ta jätkaks. Meil olid kühud pahupidi pööratud. Ma pole kaua nii palju naernud. Maris sattus hoogu ja nõudis veel. Siis ta tegi laulu Marisest jne. Ma läksin teisele poole vikerkaarevärvilist kardinat ja lihtsalt viskasin end patjadele pikali. Kuulsin kõike. See oli sealsamas. Nii pulli tundi pole ammu olnud. Siis ta kadus ära. Tuli tagasi, hakkas vihikusse midagi kirjutama. Laulusõnu?? Mida iganes. Meil oli lõbus. Siis tuli Mann ja me näitasime talle ka, mis me välja olime mõelnud. Mina tampisin maad, pigem trampisin tegelikult. Elke kastis, Anni külvas, Maris tantsis soolale viljakusetantsu ja Janari...jah, mis tema tegi? Laulis muidugi!!! Nagu haaa-haaaaaaa-haaaaaaaaaaaa!!!! Sool karga, ära sa karda, kasva...Ma armastan sind...Appi!!! Ma panen sind oma toidu sisse....Viimane etüüd oli eksprompt. Oot, millal ma palvetasin? Aaa...Siis tegime seda etüüdi, kui kilplaste juurde sattus vähk ja kõik teda uudistama tulid. Ma hakkasin palvetama, et vähk mulle haiget ei teeks. Siis tegime sedasama etüüdi, aga nii, et igaüks kordas ühte lauset. "Ei ole nii lihtsat ülesannet, et seda ei saaks valesti teha. Murphy seaduste kogust." ja veel kord ja veel kord....Esimene lause, mis mulle pähe tuli. Ma hakkasin end tõepoolest kolmanda kursusena tundma. Kas Marelle lööb mu maha? Ma ei käinud täna tema lilleseadevõistlust vaatamas. Ja Anni ja Ljudi...Ma tõepoolest tahtsin. Terve päeva mõtlesin, et nüüd...Aga seda ei juhtunudki. Käisin hoopis Erikaga Paralepas. Kõik. Just tulin tagasi. Võib-olla ongi parem elada üks päev ilma Marelle rõhulise kõneta. Suruima. Kohutav sõna. Kui Marelle seda veel kasutab, siis ma ütlen talle. Kui ei kasuta, siis parem ongi, kui meelde ei tuleta, muidu hakkab äkki uuesti kasutama. Ma olin eile laps. Ja külaline SEE teatris. Seda juhtub harva. Olla külaline oma koduteatris! Aga see oli imeline kogemus. Käisin Teatrimarakratti vaatamas. Koos Kerliga. Olla laps, mõelda puhtalt...See on raske. Seal oli hästi vahva väike poiss. Ta käib lasteaias, nagu ta valjuhäälselt kuulutas. Me otsisime teatrikratti ja siis ütles ta iga sekundi järel, et uks kriiksus või midagi sellist. Kui me krati leidsime, siis oli kohe see, et kas sina tegid seda kääksumist, kui me seal olime ja toda tegime; kas sina viskasid selle asja; kas sina....Ta lobises palju ja tuletas vahepeal meelde, et kõige tähtsam on krati otsimine. Pärast sõime õues nagu õiged SEE kodutud ikka. Ma jumaldan seda suurt panni ja õues kokkamist. See on nii vägev. Kartuleid ma sööma ei jäänud, läksime Kerliga koju. Aga nii hea tunne jäi. Isegi nõnda hea, et ma ei võtnud seda enda tehtud lapselikku mütsi enne peast ära, kui koju jõudsin. "Heili!!! Ma tulin selle mütsiga mööda Metsa tänavat ja Getter ja Jaanika nägid mind!!" "Mida nad ütlesid? Mingi margine oled, vä?"