Hakkasin just mõtlema elu üle. Jälle. Kunstiajaloo õpikus oli see lause..."Tihti on Poussini piltides nukker vihje aja vääramatule kulgemisele ja surma paratamatusele." Kui järele mõelda on see tõepoolest nukker. Minus tekitab küll nukruse tunde. Ja ma olen täna terve päeva nagunii seest nii tühi olnud. Kohutavalt tühi. Alates sellest hetkest, mil ma eile üldse koju jõudsin. Lugesin baka foorumis uurimistööd tehes raamatutest ja äkki tundus kõik see, mida ma siin arvutis teen, nii tühine ja mõttetu. Ja seda see ka on, kui aus olla. Siia kirjutades on küll mõttekust tunda, aga muidu...Meelelahutus. Mitte et meelelahutuses midagi halba oleks, aga vahel vajab hing ka muud. Midagi teistsugust. Tõsist. On vaja elu üle järele mõelda.
Mina mõtlesin. Veidike. Eriti siis, kui käisin täna keldris kartuleid toomas. Ma ei pannud trepikojas tuld põlema. Hea oli pimedas vaikselt trepist alla astuda, vahepeal seisatadagi...Tekkis mingi imelik tunne. Aga see oli kuidagimoodi hea tunne ka. Ja siis oli veel selline tunne, et nüüd jooksen lihtsalt kuhugi minema. Või peksan seina. Või asju. Seda olen ma tahtnud terve päev teha. Eriti siis, kui ma seda morsiklaasi koolis käes hoidsin ja morsi aeglaselt ära jõin. Astusin sööklasse ja andsin klaasi ära. Ainult üks hetk. aga pikk hetk. Mis pani mõtlema. Mõtlesin neile inimestele, kes olid sööklas. Mida nad teevad, kes nad on..Oh, ma ei tea enam midagi.
Ma ei saa üle ega ümber sellest mõttest, mis tuleb minu juurde pidevalt tagasi. Vahepeal kaob ta kuhugi ära, aga mingil hetkel on ta jälle siin. Minuga. Ja siis ta piinab. Imelik on see, et täna ta ei piinagi. Täna ei mõtle ma sellele hirmuga. Surm kui paratamatus. Meie tulevik. Olen tihti mõelnud, mida tahan oma elus saavutada, mida teha, mida näha...Ja kui vähe aega mul tegelikult on. Seepärast tekibki arvuti taga passides see mõttetuse tunne. Ajaraiskamine. Aga samas..sõltuvus. Aga täna mõtlesin just ühe inimese peale inimestemeres. Mis loeb üks inimene suures inimmassis?? Võib tunduda, et üks inimene on suhteliselt mõttetu isend. Näiteks, kui rääkida ühe inimese ellujäämisest ja miljonite hukkumisest. Mida loeb siis üks inimene, kes ellu jäi, kui hukkus lõpmatul arvul teisi? Kuid üks inimene on tähtis. Teistele inimestele. Mis siis, et maailma kõrval on inimene väike. Inimesi on palju. Koos on nad suured. Kuid inimene võib ka üksi suur olla. Vaimult. Mõttelt. Ja palju saavutada.
Ma ei tea enam ise ka, miks ma siia kirjutasin, ja mida ma öelda tahtsin.
*Pea peksmine vastu seina kulutab 150 kalorit tunnis*
Tahan asju peksta.
