Täiskasvanu?

Olen ma kunagi öelnud, et mu elu on keeruline? Aina keerulisemaks läheb. Ma saan selle kõigega muidugi hakkama, see pole üldse probleem, aga millegipärast on siiski tunne, et ma pean liiga ruttu suureks saama. Mitte, et ma ei tahaks täiskasvanu olla... Lihtsalt see kõlab nii imelikult. Kogu see jama. Ma saan hakkama. Miks ma siis üldse kirjutan? Vingun? Ei. See pole midagi hullu. Ja see pole üldsegi ainult täiskasvanute pärusmaa. Mis mul siis viga on? Tegelikult on asi selles, et see sadas mulle korraga kaela. Üks suur hunnik. Kui hakata järele mõtlema, siis polegi see nii segane. Olgu, ma seletan, mida mul homme on tarvis teha. Kõigepealt lähen rüüstan oma pangakontot, kuhu peaks kullavihma sadama hakkama (ebavaimukas). Siis otsin üles sellise tädi nagu doktor Briljova (on see ikka õigesti kirjutatud??). Kirjutan avalduse, et temast saaks minu perearst. Mul pole kunagi perearsti olnud, sest ma ei käi arsti juures. Issi helistas Haigekassasse ja sai teada, et mul ikkagi ON perearst. Tallinnas. Haaaaaaa!! Nii. Seejärel lasen oma vastsel perearstil end urgitseda. Läbi vaadata noh. Mulle ei meeldi sellised asjad. Siis, kui veab, kirjutab ta arstitõendi. Enne pean muidugi kahest fotost loobuma. Selle toreda tõendiga lähen mina 27. augustil esimest korda autokooli. Ja kui väga-väga veab, on mul 3 kuu pärast autojuhiload käes. Vot nii on lood. Ja muidugi vajan ma passikoopiat (selle teen kodus) ja veel 2 fotot! Röövlid. Ja kui ma veel elus olen, jooksen SEE-sse, et seal terve päev olla. Sest homme hakkavad ikkagi Valge Daami päevad. Ma teen kaasa mingis Pipi-asjas ja siis olen ma blondiinliblikas etenduses "Printsess Maasikavaht ja marakratt Murjam". Kõik. Tegelikult pole siin midagi hullu. Miks ma üldse hädaldan? Selge. Lihtsalt tuleb veidike vaeva näha. Ah, mul on lihtsalt juhe koos!! Freddy, what do you think about this? Are you going to guess? Translate this: Sa oled päris tore tegelikult. Naljakas. Lahe, kui keegi üritab tundmatut keelt tõlkida.

?

Oh, ma olen üksi kodus. Nii hea on. Rahu ja vaikus. Ja ma võisin ööseks vabalt arvuti lahti jätta, et filmid mõnusalt edasi laeksid. Sellel postitusel pole eriti suuremat mõtet. Kirjutan vaid seda selleks, et siin midagigi oleks. Kui ma vahepeal vahele jätan, siis ma hakkangi vahele jätma ja nii tekivadki mitmekuised lüngad. Vot. Homme algavad Valge Daami päevad. See tähendab, et mina hakkan teatris elama. Kolm päeva. Hommikust ööni. Öösel on kuukontsertid. Oi, kuidas ma neid igatsesin. Igatahes teatril läheb aina paremini. See on hea asi. Halb asi on ka. Mann on nii väsinud kogu aeg. Kogu aeg on vaja midagi teha. Ta vajaks tõsiselt puhkust, aga selleks pole lihtsalt aega. Tuleb meelde kevad, mil ma endale igasuguseid ülesandeid kokku kuhjasin. Olgu, see postitus on juba algusest peale mõttetu. Ma panen parem riidesse ja toon alt postkastist Ekspressi ära. Ehk tekib mõtteid.